Lastekodulapsed on jäänud ilma psühholoogilise esmase abita
Narva lastekodus elab üks väike laps, kelle eluruumidest on ära korjatud kõik noad ja kahvlid. Ta on lõhkunud televiisoreid. Ta on ohtlik nii endale kui ka teistele lastele ja kasvatajatele. See laps vajaks ravi ja ravimeid.
Ta on tulnud lastekodusse perest, kes jättis ta juba väikelapsena hooletusse. Kuigi lastekodu ootab septembrist saadik Tartu ülikooli kliinikumi lastepsühhiaatri vastuvõtule pääsemist, ei ole seni aega saadud, kuna järjekorrad on pikad. Terves Ida-Virumaa maakonnas aga pole tööl ühtegi lastepsühhiaatrit.
„Lastepsühhiaatreid lihtsalt ei ole – ei saa löögile. Tutvuste kaudu otsin kohti, kuhu lapsega minna,” ütles Narva lastekodu juhataja Mare Välja. „Loodan, et ehk õnnestub saada aeg Viljandisse,” nentis ta. „Sellel lapsel on sügav psüühikahäire. Tema käitumine on nii teda ennast kui ka teisi ohustav.”
Kui ka kõige tõsisematel juhtudel on nii raske abi saada, siis kuidas on lugu ennetusega ja mismoodi on korraldatud elementaarne psühholoogiline abi? Selgub, et lastekodud ei saa endale lubada isegi elementaarset.
Probleeme ei ennetata
„Meil ei ole kahjuks võimalik psühholooge tööle võtta,” möönis Tallinna lastekodu juhataja Leena Masing. Üldnimetuse Tallinna lastekodu alla on koondatud 13 Tallinna üksust, kus elab aastas kokku umbes 350 last. Kuigi on teada, et enamik lastekodulapsi on läbi elanud rohkem traumasid kui mõnigi täiskasvanu terve elu jooksul, ei tegele riiklik hoolekandesüsteem nende professionaalse abiga, mis aitaks ennetada edasist psüühiliste probleemide kuhjumist.
Lastekodude juhid möönavad, et kuigi laste pearahast toimiv süsteem ei võimalda psühholooge tööle võtta, näevad nad selleks suurt vajadust. „Kui on mingi tõsisem olukord, siis ma püüan otsida siit ja sealt, palun tuttavate kaudu, kas mõni psühholoog oleks nõus tasuta vastu tulema ja välja aitama,” ütles Välja. „Saame vahel abi MTÜ-delt, kes ise tegutsevad väikeste ajutiste projektide toel. Meil ei ole, millest palka maksta. Ka näiteks sotsiaaltöötaja kohta meil ei ole, kolm aastat pole olnud. Ma ise teen selle töö ka ära,” selgitas lastekodu juhataja. „Me sõltume pearahadest, millest ligi 70% läheb palkadele ja maksude maksmisele,” nentis ta.Loomisel on keskused„Nõustume, et laste vaimse tervise eest hoolitsemine vajab oluliselt suuremat tähelepanu,” vastas sotsiaalministeeriumi peaspetsialist Pille Vaiksaar. Tema sõnul kavatsetakse probleemi leevendada tulevikus ehitatavate keskustega.
„Lisaks Tallinnasse rajatavale laste vaimse tervise keskusele on laste abistamiseks kavas välja arendada regionaalsed nõustamiskeskused. Selleks, et abi jõuaks lasteni õigeaegselt, tegelevad regionaalsed keskused ka võrgustikutööga ja koolitavad inimesi nii sotsiaal- ja haridussektorist, kohalikust omavalitsusest kui ka politseist. Rahastuse oleme taotlenud Norra finantsmehhanismidest, nagu ka spetsiaalselt raske või püsiva psüühikahäirega lastele mõeldud statsionaarse rehabilitatsiooniteenuse loomise, kuhu on integreeritud kolm valdkonda: haridus, tervishoid ja sotsiaalhoolekanne,” kirjutas Vaiksaar.
Merike Martinsoni kommentaar
Kümme aastat oleme püüdnud tähelepanu juhtida laste vaimse tervise probleemide süvenemisele, vajadusele hakata otsustavalt tegutsema vastava võrgustiku loomiseks, kuid paraku oleme põrganud valitsuse tahtmatusele. Oleme järjekindlalt üritanud selgeks teha, et pidevalt suureneb psühhiaatrilist ja psühholoogilist abi vajavate laste arv, arendamist vajab väikelaste psühhiaatria, puuduvad piisavad võimalused tegelda kaksikdiagnoosiga lastega; et vajadus keskuse järele, kus on ühendatud psühhiaatriline ravi ulatusliku psühholoogilise ja psühhiaatrilise nõustamisega ja tagataks laiaulatuslik ambulatoorne abi muutub üha teravamaks, kuid tulemusteta. Kahel korral on valitsuskomisjon otsustanud jätta rahastuseta keskuse loomise, kuigi kõik vajalikud ettevalmistused selleks on olnud olemas juba aastast 2004. Keskus haaraks oma tegevusega kogu Põhja-Eesti regiooni, olles ühtlasi metoodiliseks keskuseks kogu Eestile.
Mul on hea meel, et lõpuks ometi on riiklikul tasandil probleem teadvustatud, kuid kahjuks oleme me kaotanud kümme väärtuslikku aastat ja seda üksnes poliitilise kitsarinnalisuse tõttu. Nüüdseks oleme jõudnud olukorda, kus laste psühhiaatrilise abi vajadus on jõudnud kriitilise piirini.
Pean kahjuks märkima, et kuigi Laste Vaimse Tervise Keskuse ehitamine Norra riigi rahastusel on lõpuks otsustatud, tuleb ikka veel tegelda bürokraatlike nõuete täitmisega, mis lükkab veel edasi ehituse algust, kaotades taas väärtuslikku aega. Erinevalt sotsiaalministeeriumi peaspetsialistist, kelle sõnul vajab laste vaimse tervise eest hoolitsemine oluliselt suuremat tähelepanu, kinnitan ma lastearstina, et see probleem peaks olema keskpunktis ja vajab kiiret lahendamist. Äärmiselt vajalik, et käitumis- ja õpiraskustega lastel, keda on Eestis tuhandeid, sh lastekodudes, ei kujuneks välja psüühilised ja sõltuvushaigused, ning selle vältimiseks ongi hädavajalik luua riiklik võrgustik, mitte üksnes möönda selle vajalikkust.
