ERGO kindlustus: kindlustuste riskihindamises võiks teoreetiliselt tulevikus geeniuuringuid kasutada
Teisipäeval (28.05) kirjutas Eesti Päevaleht geenitestil põhinevast Tartu Ülikooli geenivaramu tervishoiuprojektist, mis ootab hetkel valitsuse poolset vastust. Sisuliselt tähendab personaalne tervishoid, et igale projektis osalevale inimesele koostatakse individuaalne geenikaart, mis toob välja tema haigestumise riskid.
ERGO Insurance SE riskijuht Alexey Datskovskiy sõnul geeniuuringute info kiiret mõju erakindlustusele ei mõjuta, kuid tulevikus, kui informatsioon on laialdasemalt saadaval, võiks kindlustusfirmad seda teoreetiliselt riskianalüüsis kasutama hakata.
Kuidas näete geneetilise info teoreetiliselt mõjutamas kindlustusteenust pakkuvate firmade tööd?
Kiiret ja suurt mõju erakindlustusele geneetilised uuringud kohe ei avalda. Kindlustussektor on pikaajaliste kohustuste tagamise kohustuse tõttu oma loomult juba keskmisest konservatiivsem.
Kui näiteks mingi perioodi jooksul saab eristada neid tervisega seotud riskifaktoreid või haigusi, mille kahjustatistika olulisel määral muutub tänu geneetiliste uuringute olemasolule, siis saame rääkida ka konkreetsetest sammudest ja majanduslikust mõjust.
Eriti oluline võib mõju olla niisuguses kindlustusliigis nagu kriitiliste haiguste kindlustus.
Suures plaanis võivad personaalne tervishoid ja geneetilised uuringud tõsta inimeste ravi efektiivsust, kuid on suhteliselt raske hinnata, kui palju. Kui geneetiline uuring vanuses 35 näitab, et konkreetsel isikul on tõenäosus saada südame-veresoonkonna või luude-liigeste haigust, siis realiseeruda võib see risk hoopis vanuses 50 või hiljem. Teadliku inimese jaoks see on pigem info, et on vaja oma tervisega rohkem tegeleda, et seda riski vähendada või kõrvaldada.
Kui arstid saavad hakata tänu geneetiliste analüüside tõlgendamisele inimestele ennetustegevusi pakkuma ja inimesed on nõus oma elus midagi muutma, see annaks kõige suuremat efekti.
Positiivne on, kui see uuring on kättesaadav paljudele inimestele. Teatud haiguste puhul on sellest varajane teada saamine väga oluline ja lõppkokkuvõttes patsiendid võidavad sellest.
Sotsiaalminister kinnitas, et personaalne tervishoid ravikindlustusmakse suurust ei mõjuta, kuid kuidas peaks sellisesse informatsiooni suhtuma näiteks elukindlustuse müümisel?
Elukindlustusseltsid kasutavad hinna määramisel nn suremustabelid, mis katavad kogu elanikkonna suremust tervikuna. Tavaliselt hindavad kindlustusseltsid iga kindlustuslepingu sõlmimisel riski ja kui kliendi tervisega on juba mingid probleemid, lähtutakse hinnangul konkreetse haiguste statistikast kuivõrd suureks kindlustusjuhtumi tõenäosus muutub. Vastavalt sellele muutub lõpphind.
See, et geneetilises koodis on mingi haiguse näitajad ei tähenda automaatselt, et elukindlustuse hind kohe muutub.See on pigem alus väga põhjaliku ja pikaajalise statistilise uuringu tegemiseks. Kui turg saab kindlad tulemused, siis saab rääkida sellest, kui palju muutub näiteks surma tõenäosus vanusegrupis 40-45.
Kui täna statistika kohaselt 1000st inimesest vanuses 45 sureb 35 ja näiteks viie aasta pärast peale uuringute programmi ja ennetavate meetmete rakendamist langeb see arv 30-le, ehk inimesed elavad kauem, on meil alust rääkida selle vanusegrupi hinna muutmisest.
Kõige suurem väljakutse selles töös on saada aru konkreetsete tegevuste mõjust lõpptulemusele, millele mõjuvaid faktoreid on väga palju.
Kas näete ala spetsialistina ka geeniuuringute kasutamisel laiemaid probleeme? Kui on olemas geneetiline info ja seda näiteks kasutataks kindlustussektoris, kas peaks ka arvesse võtma näiteks inimeste halbu harjumusi?
Hetkel suurt probleemi ei ole, sest kindlustusseltside riskihindamise metoodikad on ehitatud teiste sisendite alusel. Põhimõtteliselt on valdavateks riskiteguriteks klassilise meditsiini näitajad.
Geneetikal, kui teadusel, ei ole ajalooliselt selles skeemis oma osa olnud.
Samas muutub aeg ja meid ümbritsev keskkond ülikiiresti. Seega on võimalik, et järgmistel aastatel on geeniuuringute tulemustel juba mõju hinnangutele. Ei saa ka välistada, et tulevikus piisab kindlustusseltsi riskihindajale hinnangute andmiseks potentsiaalse kliendi geneetilisest kaardist.
Kui geneetiline info muutuks palju kättesaadavamaks ja laialt levinumaks, kas kindlustusfirmad võiksid teoreetiliselt seda siiski võtta, tulevikus, riskihindamise metoodikasse? Ehk siis kohendada praegu olemasolevat praktikat vastavalt, kui tervishoius võetakse konkreetselt suund personaliseerimisele.
Jah, kui geneetiline info muutuks palju kättesaadavamaks ja laialt levinumaks ning leiame võimaluse seda korrektselt tõlkendada, siis kindlustusfirmad võiksid teoreetiliselt seda siiski võtta tulevikus riskihindamise metoodikasse.
