Silvi Vrait oli leebe libahunt, mitte koguperelemmik

Laulmissoov tuli Silvi Vraidile nagu merelaine, haaras endasse ja pani tegutsema. See oli soov jagada end teistega, mitte kuulsuse küttimine.

Reedel lahkunud lauljatar jääb igavesti kõrvu oma kordumatu tämbriga. „Pop, rokk, bluus, šansoon ja džäss,” loetles Silvi Vrait oma 60. sünnipäeval Eesti Päevalehele antud intervjuus lemmikžanreid, mis kõik kõlasid tema esituses tol õhtul ka Estonia kontserdisaalis.

„Üheksandas klassis tekkis tal kinnisidee lauljaks saada. Sellal jõudsid müügile mõned Meloodia firma plaadid, kus peal ka biitlite laule,” kirjutab Vello Salumets Silvi Vraidist raamatus „Fikseeritud Fix”. Ta jätkab: „Keskkoolis ei teadnud keegi, et Silvi nii hirmsasti laulda tahab. Ta käis küll mõnikord koolis tegutsenud vokaalansambli Anne proovides kedagi asendamas, aga see oli ka kõik. Üks asi oli Silvil nimelt algusest peale selge – nimelt, et talle meeldivad erinevad muusikastiilid.”