Kohus saatis eksabikaasa vägistanud mehe tagasi tema juurde elama

Pikaaegse lähisuhtevägivalla ohvril ei olnud muud väljapääsu, kui kokkuleppemenetlusega miinimumkaristuse saanud ja enne tähtaega vanglast vabastatud eksmees enda juurde elama võtta.

Vägistamine oli viimane kuritegu, millest Ivi (nimed muudetud – toim) oma endise mehe kohta politseile teatas. Kuigi ta lahutas Paulist juba aastaid tagasi, ei takistanud see Pauli teda ründamast. Aastatest 2011–2012 jõudsid kohtusse kolm peksmisjuhtumit. Nagu kohtupaberitest nähtub, ründas Paul teda korduvalt, tõukas ta peaga vastu seina ja põrandat, istus Ivile otsa, peksis teda ja lämmatas padjaga. Peksmised liideti 2012. aastal üheks kohtuasjaks ja juba varasemast ajast kohtule tuttav Paul sai kokkuleppemenetluses karistuseks üldkasuliku töö.

2013. aasta jaanuaris, kui Paul pidi kriminaalhooldajale alluma ja kuulekalt käituma, ründas ta oma eksabikaasat varasemast rängemalt. Öösel kella kahe ajal lükkas Paul Ivi elutoa põrandale, istus talle peale ja peksis rusikatega vastu nägu ja pead. Ivi karjus ja rabeles, aga Paul hoidis ta kätest kinni. Olles Ivi vastupanuvõime peksmisega murdnud, astus ta naise tahte vastaselt temaga suguühtesse. Ivil tuvastati peapõrutus, õlavarre ja kõrva vigastused, silmapiirkonna põrutus ja pealael lahtine haav. „Seekord oli tõesti väga õudne. Tõesti…” katkes Ivi hääl sellest tagantjärele rääkides. „Helistasin omaette elavale pojale, tema viis mind traumapunkti,” meenutas Ivi. Paul võeti kinni ja pandi oma eelmist karistust kandma.