RAAMATUBLOGI: Kuidas leitakse mõrvareid. Puust ja punaseks
Kui asjatundja ütleb, et „Tummad tunnistajad“ on parim eestikeelne kriminalistika ajalugu käsitlev koguteos, mis sobivat ka õppevahendiks, siis nii ka on.
Eelnevast lõigust ei tasu ehmuda, et mingisugune õpik. Sugugi mitte! Nõukogude ajal kasutatud idapiiri taga majanduse tudeerimiseks raamatut „Totu kuul“, mil pole (populaar)teadusliku teosega mingit pistmist. „Tummadel tunnistajatel“ on.
Esimesed peatükid on kriminalistikahuvilisele, kes analoogseid raamatuid varasemast lugenud, ilmselt tuttavad. Et kuidas õpiti inimesi identifitseerima – Bertilloni meetod, sõrmejäljed…. Siis ballistika arengulugu, kus kaasajal pole uusi tuuli väga puhunud. Siis veri, ei mingit kahtlust, siis jäljeekspertiis, mürgid ja nii kuni uuema aja ehk DNA-ni välja.
Küll aga pole tegu kuiva jutustusega, vaid kokku on liidetud konkreetsed kuritööd ja nende lahendamine, mis nõudsid uusi meetodeid ning läksid seetõttu kriminalistika arengulukku.
Kusjuures kriminalistide tegelik tööpõld on kaasajal kuidagi varju jäänud. Meediale vastavad politseinikud, et midagi ei saa avaldada, sest juurdlus käib, ja muud hägusat. Ning kui kurjategija on lõpuks trellide taga, siis jääb mulje, nagu oleksid tegutsenud mustkunstnikud või selgeltnägijad, kes 1,3 miljoni seast patuse üles leidsid.
Ka valdavas osas kriminaalromaanides ei tegutse kriminalistid vaid juurdlejad, kes inimsuhete rägastikus õige niidiotsa leiavad. Nõukogude krimkasid, kus miilitsa tööd näidati enam-vähem reaalsena, enam ei loeta ning Patricia Cornwelli kirjutet kohtupatoloogi Kay Scarpetta lood enam eesti keeles millegipärast ei ilmu.
Niisiis tuleb võtta „Tummad tunnistajad“ ja selle kaudu mõista, kuidas kriminalisti töö tegelikult käib.
