RAAMATUBLOGI: Kas Maa hävitab pool inimkonnast, et ookeanid ellu jääks?

Callum Roberts, „Elav ookean“, tõlkinud Tiina Randus, Imeline Teadus, 502 lk.

Ainuüksi see, et raamatu pealkirjaks saab panna „Elav ookean“, on positiivne. Paraku liiguvad asjad halvemuse ehk surnud ookeani suunas. Samas võib olla üsna kindel, et Maa, kui ühtne organism, ei lase end hukka saata.

Kuna autor on merebioloog ja looduskaitsja, siis peabki ta jutt olema ühesuunaline ja võimendatud. See, mis praegu toimub Maa veesüsteemis, pole tõesti ilus, kui pehmelt väljenduda. Ent kas me liigume katastroofi suunas või suudab Maa sandist seisust välja tulla? Selleks, et maailma kalavarud, mis on ülepüügi tõttu dramaatiliselt vähenenud, taastuks, pole ju vaja muud, kui hävitada pool või pisut rohkem inimkonnast. Küll loodus sellega hakkama saab, kui vaja – meenutame katkuepideemiat, näiteks.

Raamatu tutvustuses on kirjas järgmist.

Maailmameri on kõige salapärasem paik maakeral, mille sügavused  on siiani suuresti läbi uurimata. „Elav ookean“ viib lugeja  ekskursioonile vee alla: miks ringlevad hoovused nii, nagu need ringlevad? Kuhu need üldse suunduvad? Kuidas on muutunud maailmamere vee koostis? Kui tugevalt on vesi reostunud ja kuidas see kõik mõjub tohutule hulgale elusolenditele, keda  maismaaelanikud süüa armastavad? Autor kirjeldab ookeanide hämmastavat elurikkust ja selle muutumist sajandite vältel.

Ookeanid seisavad praegu silmitsi enneolematu ohuga. Lisaks   sellele, et me püüame mere kaladest kuni liikide väljasuremiseni päästmatult tühjaks, mõjutab see ka otseselt maismaaelanike elu. Meretaimed toodavad poole maailma hapnikust; ookeanid neelavad tohutuid süsinikdioksiidi koguseid ja aitavad elu maakeral tasakaalus hoida. Merede elurikkust illustreerivad rohked värvifotod, raamatu lisas jagab autor soovitusi, mida ja kuidas saab igaüks teha selleks, et elu maailmameres kestma jääks.

Niisiis annab raamat pildi ookeanide olukorrast ning pole kahtlustki, et kirjeldused on realistlikud. Ehk siis tagajärjed on sellised, nagu on. Kas ka põhjused, see on iseasi.

Esimeses peatükis, mis kirjeldab ookeanide sündi ja ajalugu, on kenasti kirjas, et ammu enne inimese tekkimist hävis suurem osa vees ja maal elavatest liikidest. Jah, inimesedki tapavad, aga märksa vähem, kui loodus ise.

Või siis räägitakse, kuidas tuhandeid aastaid tagasi kerkis globaalne temperatuur praegusest 6 kraadi võrra kõrgemale ja Arktikas valitses mõnus soojus +20°. Ja mis juhtus? Kas maailm hävis? Praegust pilti vaadates mitte, hoopis sündis planeedi intelligentseim olend. Seega, kas tasub põdeda temperatuuri paarikraadise tõusu pärast ning üleüldse, kas selles oleme süüdi meie?

Hea küll, aitab skeptitsismist, olukord meredes ja ookeanides on siiski hull. Me reostame ja hävitame, nagu homset polekski. Samas ei saa kõiki ühe mütsiga lüüa. Pärnu kalurid igatahes kinnitavad, et kalavarud tasapisi suurenevad, sest Eesti keskkonnakaitsjad on teinud head tööd.
Sarnast liini tuleks jätkata, sest kui me ei saa maailma päästa – ega tegelikult saagi – siis proovime teha nii, et koduõues oleks kõik korras.