Romantiline pilk vanale Peterburi toidukultuurile

Lotmani ja tema õpilase teos näitab, kui mitme rahvuse road leidsid tee Vene ülikute taldrikule.

Juri Lotmani ja tema õpilase, praegu Alberta ülikoolis töötava kultuuriloolase Jelena Pogosjani ülesanne – luua sõnadega esemelist maailma – on nende endi sõnul põhimõtteliselt lahendamatu. Ometi on nende teekond „koka pliidi juurest võõrastetuppa” üsna õnnestunud. Raamatu väärtuslikum osa on 19. sajandi Peterburi kõrgklassi toidukultuurist rääkiv umbes 90-leheküljeline essee, kus autorid seovad ilukirjandusliku materjali („Jevgeni Onegin”, „Revident”) ajaloodokumentidega. Teose teises osas minnakse aga külla. Nende lehekülgede peamised ajaloolised allikad on 1857.–1858. aastal Pjotr Pavlovitš Durnovo kodus pakutud lõunasöökide menüüd, millele on lisatud toonaste ajalehtede artikleid, samuti Pjotri kirjavahetus isaga ja isa kohati pikantsed päevikumärkmed. Need leheküljed on inforikkad, aga fragmentaarsed.

Sissejuhatav essee on seevastu faktidest ja anekdootidest koosnev rikkalik sissepõige Vene toidukultuuri. Olgugi et Vene aadli laual laiutasid Prantsuse ja Inglise toidutrendid, jõudis sinna loomulikult ka mitmerahvuselise kodumaa rahvalikke toite, näiteks tatarlaste kaimakk (ahjupiimavaht).