RAAMATUBLOGI: Milline on Rootsimaa suveöö unenägu? Mõistagi verine
Vaikselt, kord aastas, tilgutab „Mirabilia“ sari maarahvale Arne Dahli A-rühma krimkasid. Neli ongi veel jäänud.
Dahl on justkui inetu pardipoeg Henning Mankeli, Jo Nesbo, Lars Kepleri ja teiste nordic noir’ suurkujude kõrval, kuid täiesti õigustamatult. Tema raamatud ei ole kehvemad või kui, siis õige pisut – esikuuikusse mahub Dahl kindlasti, vaat, et võitleb isegi pronksi nimel.
Jaanipäev on tulekul, ent Rootsi Keskkriminaalpolitsei rahvusvaheliste vägivallakuritegude eriüksusele – A-rühmale – ei anta asu. Stockholmis toimub mitu mõrva. Kusjuures kummalist, sest inimesed – võõrtöölisest meditsiiniõde, telekanali produtsent, noor moslem – tapetakse enne seda, kui nad oleks tapetud. Ehk siis keegi ennetas tapjat.
Ent see pole veel kõik. Ka A-rühma liikmetega tekib probleeme, mõnigi neist on ühel eluhetkel seadust rikkunud ja asjad ujuvad vilepuhujate kaudu pinnale. Nii, et möllu kui palju. A-rühma stoorid ongi kui perekonnasaaga, kus igal persooni elu ja lugu publiku ette laotatakse.
Dahli raamatuid iseloomustab tempo – ta ei lase lool kulgeda, vaid annab hoogu ja hoope katkematult, tehes sisse lühikesi luulelisi pause. Mõni teine mahutakse Dahli ühe raamatu teemad mitmesse ossa, kuid milleks? Olgu parem tempokas.
Kui pressida hulk sündmusi väikesele pinnale, siis võib arvata, et asi kisub segaseks. Eks niidid viivadki esmalt kaugusse, tulevad siis kokku, lähevad sõlme, aga lõpuks harutatakse kogu rägastik lahti ja kõik tundub selge ja loogiline.
Muide, A-rühma raamatuist valmis BBC telekanalil seriaal ja kriitikute seas läks vaidluseks. Ühed kiitsid taevani, teised mitte, sest leidsid, et ekraanil näidatavad lood on liiga intensiivsed. Eks ta ole… Proovi sa mahutada näiteks „Suveöö unenägu“ kahte seeriasse, tõesti kisub tihkeks. Setap ärge jõllitage ekraani, vaid lugege raamatut.
Ega rohkem saagi raamatust vesta, sest krimka ju. Pole sünnis ette ära rääkida, mis toimub ja kes on mõrvar.
