Mihhail Lotman: enamik Trumpi lubadusi ja ähvardusi jäävad teostamata, kuna nad on lihtsalt võimatud
Need, kes jälgisid öösel USA presidendivalimisi, on arvatavasti juba tõdenud, et see ei olnud halb unenägu, vaid reaalsus, kirjutab semiootik ja IRLi liige Mihhail Lotman oma blogis.
Kui ma juuli lõpus käisin Hiinas konverentsil, tekkis mul üsna äge diskussioon Sandersi ja Corbyni pooldajast (st minu skaalas väga vasakpoolse) USA professori Peter Steineriga, kes väitis, et Trumpil pole mingeid šansse. Kui ma vastasin talle, et tegelikult on need šansid päris head, pakkus ta mulle isegi välja kihlveo.
Ameerikas, kus valitseb suurushullustus, on peaaegu iga sündmus ajalooline, ning neid valimisi nimetati ajaloolisteks juba mitu kuud tagasi, kusjuures seda tegid ennekõike demokraatide pooldajad. Selgus, et seekord olid valimised tõesti ajaloolised ja ajalugu tõestas veel kord, et seda ei tehta kihlveokontorites.
Kogu hommikupooliku vaatasin ja lugesin erinevaid tarku analüütikuid, kes püüdsid seletada seletamatut. Ja küll oli probleem valimiskampaanias, küll milleski muus. Ei puudunud ka vandenõuteooriad, et Trump tuli võimule kas FBI või Putini abiga (siiski vist mitte mõlema abiga korraga).
Kuid ma ei kohanud ühtegi väidet, mis väljendaks minu meelest põhilist: Trump võitis sellepärast, et Obama kaotas. Demokraatide viimaste nädalate propagandaüritustel, milles osales aktiivselt ka praegune president, kõlas põhilisena umbes selline sõnum: kui Trump võidab, kaotame me kõik, mida oleme viimastel aastatel saavutanud. Kuid just need viimaste aastate saavutused ongi tekitanud paljudes nördimust.
Paljud vaatlejad on siiamaani nõutud. Kuidas valiti USA presidendiks inimene, kellel ei ole mingit poliitilist ega administratiivset kogemust, kes viis mitu korda oma ärid pankrotti, kelle majanduslikud ja poliitilised vaated on pehmelt öeldes segased, kes oma kampaania käigus on korduvalt solvanud erinevaid elanikegruppe, k.a nii olulist nagu naised?
Trumpi vaadetest natuke allpool. Nüüd aga sellest, miks nad ei osutunud oluliseks. Juba Barack Obama käivitas mehhanismi, millega käib põhiline kampaania sotsiaalmeedias ja mitteformaalsetes võrgustikes. See oli mäss peavoolumeedia ja peavoolupoliitika vastu.
Donald Trump omandas edukalt selle õppetunni ja tegi järgmise sammu: mitte kedagi peavoolumeedias ja establishment'is ei saa usaldada. Meie oleme lihtsad inimesed, keda kogu aeg petetakse: petavad rahvusvahelised organisatsioonid, petab valitsus, petab meedia, petavad valimiste läbiviijad. Isegi täna (eile - toim) öösel esines ta kahe sellelaadse süüdistusega, millest üks oli eriti naljakas: valimismasinad muudavad talle antud hääli demokraatide kasuks.
Need valimised ei olnud ideede, vaid isiksuste valimised ning Trump tõestas veenvalt, et ta on tugevam isiksus kui Hillary Clinton.
Siiski oli meedial selles kampaanias ülitähtis roll. Esiteks, Trump tegi palju parema show kui Clinton. Show-loogika seisukohalt ei ole oluline, kui tõsiseltvõetav on su jutt, vaid üksnes see, kui palju see tähelepanu äratab. Teiseks, meedia, aga ka Trumpi vastased paljundasid ja võimendasid tema sõnumeid, stiilis: vaadake kui vastik. Ja nii edastasid tema sõnumeid mitte üksnes tema pooldajad, vaid ka tema vastased.
Trump lubas: USA ja Mehhiko vahele ehitatakse müür, kusjuures selle ehituse maksab kinni Mehhiko. Ta tõstab lihttööliste sissetulekuid, vähendades suurkorporatsioonide maksukoormust. Ta toob tööstuse tagasi USAsse ja kehtestab tollibarjäärid Hiina jt kolmanda maailma kaupadele. Ta täidab vaid neid rahvusvahelisi leppeid, mis on USAle kasulikud (see puudutab ennekõike majandusleppeid Ladina-Ameerika riikidega, mis Trumpi arvates ei ole USAle soodsad, kuid ka liitlaskohustusi kaitsevaldkonnas).
Ta loobub tuumaleppest Iraaniga (mis minu meelest oli Obama administratsiooni üks suuremaid saavutusi välispoliitika alal). Ta tunnistab Jeruusalemma ainsaks ja jagamatuks Iisraeli pealinnaks ning teeb presidendina ühe esimese ametlikest visiitidest Iisraeli ("Ma olen alati toetanud Iisraeli," kuulutas Trump). Ta loobub Palestiina riigi toetamisest (nn kahe riigi lahendus). Hillary Clinton saadetakse trellide taha. Pariisi kliimakonverentsil sõlmitud kokkulepped tuleb tühistada. Venemaaga tuleb suhted normaliseerida jne.
Vladimir Putin oligi üks esimesi riigipäid, kes Trumpi võidu puhul õnnitles. Vene Riigiduuma saadikud võtsid uudise vastu entusiastliku aplausiga ja rõõmuhüüetega. Samuti tervitasid Trumpi valimist Israeli parempoolsed, samas kui vasakpoolsed on pigem kohkunud. Teiste riikide reaktsioonid varieerusid skaalal jahmatusest masenduseni.
Kuid see kõik puudutab plaane ja lubadusi. Mis aga saab teoks, pole päris selge. Õigemini, on päris selge, et suurem enamik Trumpi lubadusi ja ähvardusi jäävad teostamata, kuna nad on lihtsalt võimatud. Pealegi on Trump korduvalt oma väljaütlemistes endale vastu rääkinud (nagu nt moslemite väljasaatmine või riiki mittelaskmine, millest ta hiljem taganes) ja pealegi sageli ta lihtsalt valetas. Valetamist võib endale lubada presidendikandidaadist reality show tegelane, kui ta jätkab sama suunda presidendina, ootavad teda halvad tagajärjed (Bill Clinton vaevu vältis impeachmenti, kuid teda süüdistati mitte abielurikkumises, vaid selles, et ta selle kohta valetas).
Trump tuli establishmenti-vastase kandidaadina, ja sellisena ei ole ta sugugi esimene USA president. Kuid kõik tema eelkäijad lõpetasid sarnaselt: establishment neelas nad alla.
Tal on head nõunikud, kogenud asepresident ja kongressi mõlema koja kontrolliv toetus. Sellest viimasest tuleb paar sõna eraldi kirjutada, kuna tänase (eilse - toim) öö tulemused on väga olulised ka kongressi seisukohalt.
GOPi (vabariiklaste - toim) liidrid kartsid, et Trumpi ebapopulaarsus mõjub laostavalt erakonnale ka kongressivalimistel. Demokraadid aga lootsid samal põhjusel saada suure võimu. Selgus aga, et Trumpi populaarsus lubas GOPil säilitada oma enamuse nii alamkojas kui senatis. See tähendab, et Trumpil on oma poliitika läbiviimiseks väga head võimalused.
Aga meil? Ka Eesti osas on Trump seisukohta muutnud. Algul nentis ta mõnitava tooniga, et kaitstes Eestit kaitseme me muidugi kõiki, mis pidi tähendama, et sellest kohustusest tuleks loobuda.
Hiljem, kui talle teatati, et Eesti täidab oma kohustusi NATO ees, lubas ta teha erandi (mida see täpselt tähendab, et Eestit kaitseme, aga näiteks Lätit mitte, pole selge). Palju ohtlikum on, et Trumpi toetav neocon Newt Gingrich vastas arvatavasti Venemaalt transleeritud meemile, kas olete valmis surema Narva pärast, ütlusega, et Eesti on Peterburi eeslinn, mille kaitsmiseks ta ei hakkaks riskima tuumasõjaga. Ja Gingrich on tõenäoline tulevane riigisekretär, st välisminister.
Moralité. Masetsejad, ärge kiirustage masetsema; juubeldajad, ärge kiirustage juubeldama. Mulle ei meeldi ennustajad, kuid siiski julgen välja tulla prohvetlusega: meil seisavad ees huvitavad ajad.
