Viimane avastamata nurk

Teiste rahvaste võimetus omandada prantsuse keelt ja provintsiprantslaste soovimatus üldse mõni võõrkeel ära õppida teevad Lääne-Euroopast turistihordidest vabade rannikulinnade otsimise suhteliselt lihtsaks: tuleb vaadata Prantsusmaa lääneosa poole.

Les Sables-d’Olonne on Haapsalust pisut suurem linn, mille elanikel on olnud privileeg juba viimased mitukümmend aastat elada nii, et nende elus ei ole mitte midagi ei muutunud. Eestlaste jaoks on selline maailm muidugi puhas eksootika, hea toidu ja veiniga eksootika. Ja kui mõelda sellele, et Tallinnast reede pärastlõunase Pariisi lennuga lahkudes jõuab auto või rongiga Les Sables-d’Olonne’i veel enne südaööd, saavad põhjused mitte minna korraga otsa. Mõnekilomeetrise valge liivaranna, rannapromenaadi ja selle juurde olemuslikult kuuluvate kohvikutega linn ei meenuta varakevadel aga mitte millegi poolest Haapsalut. Haapsalu rannas võib kohata mõnd viimast uljast jääpurjetajat ja vaprat jalutajat. Ent Les Sables-d’Olonne’i inimestega on laupäeva hommikul kõigiga korraga võimalik kohtuda ei kusagil mujal kui rannas. Temperatuur Atlandi ookeani ääres on kindlasti alla 20 soojakraadi, ent see ei sega pikniku korraldamist ega niisama rannas logelemist.