Kui Durranti kaks esimest eesti keeles ilmunud raamatut – „Kripeldus“ ja „Mäleta mind sellisena“ – olid kõige muu kõrval justkui naisterahvale määratud eneseabiõpikud, siis „Valetaja“… Nojah, kui jämedalt võtta, siis on seegi. Aitab ära tunda meesterahvaid, kes on hingelt väiksed ja väiklased, kui sündsalt väljenduda.

Durrant oskab kirjutada nõnda, et alguses ei saa arugi, kuhu teekond viib. Ta asetab lugeja keset tavaelu, kirjeldades inimesi, keda näeme enda ümber, ja olukordi, mis ikka tekivad.

Raamatu peapersoon on üsna ebameeldiv, kuid mingil märal kaastunnet äratav tegelane. Paul Morris. Kirjutas paar kümnendit tagasi hää raamatu, kuid järgmised kirjaproovid olid kesised. Ja nii veerebki ta elu tasapisi allamäge. Ainus, mis veel rõõmu pakub, on tüdrukute suksutamine.

Samas on too Paul, kuidas nüüd öelda, nagu pisisuli, kes proovib oma elu korda seada. Küll eriliselt pingutamata, aga ikkagi, sattudes kokku toreda lese Alice’iga, kel on kolm teismelist last ja kes töötab juristina ning üritab lahendada kümme aastat tagasi Kreekas kadunud tütarlapse mõistatust. Ah jaa, Paul ja Alice kohtusid kunagi ammu-ammu sealsamas Kreekas, aga kes seda enam mäletab, oldi purjakil ja…

Ühel hetkel hakkabki Pauli eksistents kulgema meeldivas suunas, Alice võtab ta omaks ja puha. Kutsub suisa Kreekase suvepuhkust veetma, liituma suurema seltskonnaga. Ent kui su taskuis vilistab tuul, on keeruline mängida edukat kirjanikku. Vale aitab. Vale siin, vale seal… Pisikesed, väheolulised valskused, aga kui neid on palju, siis koguneb pundar, millesse pole keeruline kinni jääda.

Eks ta ole. Ju on igaüks kahetsenud elus hetki, kus võinuks käituda teistviisi. Siis saanuks vaid kõrvetada, mitte põleda.