Kui raamatule midagi ette heita, siis vaid seda, et jahitav mõrvar saadab teise ilma lapsi. Kas veidi vähem dramaatiliselt ei saaks? Aga olgu, see pole õnneks päris. Loodetavasti.

Arne Dahl (rootslane) on A-rühma krimilood („Misterioso“ ja teised) ilmselt unarusse jätnud, viimane ilmus kümnend tagasi. Ju oligi aeg norralastel asi üles võtta ja luua oma politsei eliitseltskond.

Ühesõnaga, metsast leitakse nukurõivaisse riietatud tüdruku laip puu otsas rippumas. Mispeale otsustatakse riigi parimad politseinikud (kes viimase juhtumi paraku käkki keerasid) taas ühe mütsi alla tuua.

Lugu stardib sellega, et geniaalne, kuid närtsinud vaimuga (kui pehmelt väljenduda) uurija Mia Krüger plaanib saarel enesetappu. Kui sa lased külmavereliselt maha narkodiileri, kes hävitas su õe, siis hakkab see vaimule. Rühma juht (pisut vähem geniaalne, aga õige pisut) Holger Munch räägib ta siiski pehmeks. Kampa lisatakse verinoor häkker ning jaht algab.

Nagu nordic noir’s ikka, on õhkkond üsna hämar, üksikute valguslaikudega. Igaüht painab miski ning minevik rusub õlgadele. Millegipärast ei suuda põhjamaalased üldiselt taagast vabaneda vaid kannavad seda kaasas.

Samas kulgeb raamatu tegevus õhulise kiirusega, heietamiseta. Tiimi koostöö toimib, kuigi teele veerevad kõikvõimalikud takistused – no ei saa ju üks krimka olla lineaarne. Kõik elemendid, mis eeldavad head lugu, on paigas – pilk värvikate tegelaste eraellu, osavad keerdkäigud ja mõttemängud, piisavalt põnevust, üllatav lõpplahendus…

Keeruline on kirjandusteoseid paremusjärjestusse panna – tegu pole kettaheitega, kus vahendi kaugemale lennutanu on teistest üle – kuid „Ma reisin üksinda“ on olnud üks säravamaid suvelugemisi.
Samuel Bjørk (see on pseudonüüm, mille taga varjab end Frode Sander Øien), muide, on multitalent – loob muusikat, näidendeid, laulab, tõlgib Shakespeare’i ning nüüd siis krimkad.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena