VALIMISNÕUNIKUD: rikka ja vaese Eesti lõhe käriseb üha suuremaks
Paraku on sellega kaasnenud suured erinevused eri piirkondades elavate inimeste tööturu- ja õppimisvõimalustes, sissetulekutes ja üldisemas elukvaliteedis. Tööturult kõrvalejäänute osatähtsus on endiselt suurim Ida-Virumaal ja Põlva maakonnas. Põlvamaa maakondlik tööhõive määr on väikseim, moodustades ainult 68% Harjumaa tööhõive määrast. Kümne aasta taguse näitajaga võrreldes on erinevus märgatavalt suurenenud. Eesti regionaalarengu strateegia aastateks 2014–2020 on seadnud eesmärgiks, et 2020. aastaks jõuaks see näitaja 72%-ni.
Ida-Virumaal on töötute osakaal kaks korda suurem kogu Eesti vastavast näitajast ja neli korda suurem väikseima tööpuudusega Tartumaa näitajast. Elanike haridustase peaks peegeldama ka nende konkurentsivõimet, mis traditsiooniliselt on olnud suurim Tallinnas ja Tartus. Kõrgharidusega töötajate osakaal ulatus Tallinnas ja Tartumaal vastavalt 43% ja 40%-ni, samal ajal jäi see näitaja Valga, Pärnu ja Järva maakonnas vahemikku 15–18%. Sealjuures on erinevused viimastel aastatel pigem suurenenud.
Paraku ei aita paremate oskuste ja haridustasemega töötajate äravool nendest piirkondadest kuidagi kaasa regionaalsete erinevuste vähenemisele. Sellega kaasneb hoopis regionaalne segregatsioon inimeste haridustaseme ja paraku ka aktiivsuse alusel. Eesti regionaalarengu strateegia järgi on piirkondlikku ettevõtlust ja töökohtade loomist soodustavate ettevõtluspoliitika ja regionaalarengu toetuste maht suhteliselt suurtest regionaalsetest erinevustest hoolimata olnud võrdlemisi väike. Ettevõtlustoetused on koondunud pigem suurematesse linnadesse.
Suured sissetuleku erinevused
Regiooniti erinevad töövõimalused avaldavad mõju ka sissetulekutele. Kõigis maakondades peale Harju- ja Tartumaa jääb brutopalk alla Eesti keskmise. Ka leibkondade aastane sissetulek on maakonniti väga erinev. Näiteks Põlvamaal on sissetulekute tase madalaim, moodustades ainult 62% Harjumaa vastavast näitajast. 2015. aastal elas suhtelises vaesuses üle kolmandiku Valgamaa elanikke ning pisut alla kolmandiku Põlvamaa ja Ida-Virumaa elanikke. Harjumaa elanike puhul oli see näitaja ainult 15%.
Paraku põhjustavad regionaalsed tuluerinevused suurematesse linnadesse kolimist. Ja mida rohkem inimesi madalama tulutasemega piirkondadest lahkub, seda vähem atraktiivsed on need investoritele.
Eesti inimeste varad koosnevad põhiliselt teenitud ja kogutud rahast ning kinnisvarast. Piirkondlikest töötasu ja sissetulekute erinevustest suuremadki on erinevused korterite ja majade hindades, ulatudes kohati üle 1000%. See tähendab, et inimese jõukus oleneb tema elukohast. Igapäevased toidu- ja tarbekaubad aga on suurtes linnades tänu konkurentsile isegi odavamad.
Loksa kurvastav näide
Maakondade piirkondlikud erinevused pole sugugi nii suured kui linnade-valdade tasandil. Olen ise pärit Harjumaa äärealal asuvast Loksa linnast. Viimase 20 aasta jooksul on seal nähtud paremaid ja halvemaid aegu. 15 aastaga on Loksa elanike arv vähenenud üle 25%, kusjuures ka vanuseline koosseis on märgatavalt muutunud.
Loksa elanikkond on vananenud kogu Eestiga võrreldes kiirenevas tempos. Eelseisval kümnendil tööturule sisenevate noorte (5–14-aastased) osakaal on palju väiksem kui sealt vanuse tõttu lahkujate (55–64-aastased) oma. Näiteks Rae vallas on tööturule sisenejaid üle kahe korra rohkem kui sealt lahkujaid.
Väikeses kohas piisab juba suurema tööandja lahkumisest. Loksa keskmine töötasu jääb tuntavalt alla Harjumaa ja Eesti keskmise, ulatudes ainult 75%-ni Harjumaa ja 84%-ni Eesti keskmisest. Need näitajad näitavad, et isegi maakonna piires võivad erinevused olla suured. Kuna Tallinna kui keskuse mõjuala on laienenud, siis on Loksa kui kohaliku keskuse tähtsus oluliselt vähenenud. Veelgi drastilisemad erinevused ilmnevad, kui võrdleme madalaima keskmise palgaga Peipsiääre, Piirissaare ja Kallaste valda kõrgeima palgatasemega Viimsi vallaga – erinevus on ligi kahekordne.
Seni on regionaalpoliitikas liiga vähe arvestatud kohtade ja piirkondade eripärasid. Omavalitsusüksuste ees seisvad probleemid erinevad üksteisest suuresti. Tallinna ja Tartu puhul tuleks suuremat tähelepanu pöörata elukeskkonnale, mis muu hulgas soodustaks linnade rahvusvahelist konkurentsivõimet.
Valglinnastumisega on kaasnenud vajadus arendada linnapiirkonda hõlmavat ühistranspordisüsteemi. Mõnes linnaosas on vaja rohkem lastehoiuteenuseid. Arvestades linnapiirkondade lähitagamaade vanusestruktuuri, varieerub pikemas perspektiivis ka vajadus avalike teenuste järele. Küsimus on ka alakasutatud linnasiseste alade taaselavdamises.
Teiste väiksemate keskuste puhul tuleb kõigepealt arendada ettevõtlust ja suurendada piirkondlikku tööhõivet. Sellele aitaks kaasa transpordiühenduste arendamine ja piirkonnasisene koostöö. Keskustest kaugemale jäävate piirkondade probleemid on igapäevaeluks vajalike teenuste kättesaadavus, ühendusvõimalused keskustega ja kaugtöövõimaluste arendamine.
Ees seisavad kohalike omavalitsuste valimised. Seepärast peaksid kandidaatidele esitatavad küsimused piirkonnast, linnast ja vallast olenevalt suuresti erinema. Kulla valijad, mõelge, millised on kohapealsed probleemid, mida teie valitav omavalitsus peaks lahendama hakkama, ja ärge esitage neile küsimusi, mis ei kuulu nende pädevusse.
Regionaalse kihistumise vähendamine ei sõltu ainuüksi kohalikust omavalitsusest. Riigi tasandi prioriteet on seni olnud Eesti konkurentsivõime parandamine. Regionaalse kihistumise vähendamisele on seevastu pööratud märgatavalt vähem tähelepanu. Regionaalpoliitika peaks kindlasti senisest palju rohkem arvestama piirkondade eripäraseid arenguvajadusi ja -eeldusi.
VALIMISNÕUNIKUD
Eesti Päevalehe ja Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudi koostöös ilmuvas artiklisarjas analüüsivad eksperdid sellesügiseste valimiste olulisi teemasid ja aitavad teha tarka valikut.
