JUHTKIRI | Et lastekaitse kaitseks lapsi

Aselinnapea Tõnis Mölder, kellele esialgu langes Martini võõrasse perre andmisest päästja oreool, aga siis kahtlus, et tema koos Mustamäe linnaosavanema Lauri Laatsiga mängis tegelikult kahepalgelist mängu, suudab tänases Eesti Päevalehes veenda, et on pigem ikka siiralt olnud parima lahenduse eest väljas. Lihtsalt lapsendamisprotsessi juriidiline pool võib vaidluste korral olla komplitseeritud – kaalukat rolli mängib ka see, kes, kunas ja millistele paragrahvidele viidates otsused kohtus vaidlustab.
Martini loos olnuks ehk draamat vähem, kui seadus lubaks kohtu eestkosteotsust (praegusel juhul selle linnale andmist) vaidlustada ka muudel lähisugulastel (näiteks tädil) peale vanemate ja vanavanemate. Selle seadusesätte muutmine on Martini loo ajel kavva võetud ja loodetavasti jõuab peagi ka riigikogu menetlusse.
Ent see on ainult üks detail, mille muutmisest on vähe abi, kui lastekaitsetöötajad teevad oma tööd halvasti, esitades kohtule puudulikud või kallutatud materjalid. Ja kohus ka ei süüvi asjasse sedavõrd, et nõuda puuduste parandamist.
Mis küll pani Mustamäe lastekaitsetöötajaid Martini tädi halvustama, tõrjuma ja teda otsese valega eksitama? Tegemist oli ju vastava hariduse saanud ja pika kogemusega töötajatega, mitte äsja ja juhuslikult tööle võetud inimestega. Ehk saigi saatuslikuks teguriks pikk staaž ja kogemus? Eestkoste- ja lapsendamisküsimustega tegeledes puutub lastekaitsetöötaja palju kokku ka elu pahupoolega. Aastate jooksul võivad sellest välja kujuneda mõttestambid ja eelarvamused, mida hakatakse kergekäeliselt kõigile inimestele laiendama. Valeotsusteni on sellest lühike samm.