JUHTKIRI | 14 aastat tühja juttu tervishoius
Perearsti asemel EMO-sse pöördumise probleemist oleme Eesti Päevalehes ikka ja jälle kirjutanud. Näiteks 2004. aasta septembris ilmunud juhtkirjas panime diagnoosi, mis sobib täiesti ka tänapäeva: „Surve kiirabile väheneb ainult siis, kui inimene tervishoiusüsteemi muudele osadele hõlpsasti ligi pääseb. Kuni inimesed näevad kiirabis ainsat kanalit kiiresti asjatundliku arsti juurde pääsemiseks, jätkub ka kiirabi koormamine nende poolt, kelle muresid peaksid lahendama eeskätt perearstid.”
Ja kiirabi/EMO koormamine jätkus ja jätkus ja jätkub... Äsja avaldatud riigikontrolli aruandes küsitakse, kas erakorralise meditsiini osakonnas ravitakse neid patsiente, kelle tervislik seisund vajab vältimatut abi, ja tõdetakse: „40% kergemate kaebustega EMO-sse pöördujatest tõid põhjuseks, et nad ei saanud õigel ajal perearsti vastuvõtule. Samuti tehakse tööajaväliseid vastuvõtte Eestis vähe – 9% kõigist perearstidest. [---] Teiseks [EMO-sse pöördumise] põhjuseks on perearstiabi ebaühtlane kvaliteet.”
Riigikontroll pakub hullu olukorra parandamiseks ka lahendusi – arendada perearsti nõuandetelefoni, pikendada perearsti vastuvõtuaegasid, luua perearstidele rahaline ajend patsientide enda juurde tõmbamiseks, suurendada patsientide teadlikkust, parandada eriarstiabi kättesaadavust jm. Nii tervise- ja tööminister kui ka haigekassa juht ütlesid paljude ettepanekute kohta, et need muudatused ongi juba töös, antakse varsti-varsti käiku ja hakkavad paari aasta jooksul mõju avaldama.
Ent ka 2004. aasta aruandes andis riigikontroll hulga soovitusi, osa praeguste sarnaseid, ja sotsiaalminister lubas probleemidega tegeleda. Aga möödunud 14 aastaga on olukord pigem hullemaks läinud. Tõsi, seekord on ministeeriumi ja haigekassa tegutsemislubadused konkreetsemad. See annab väikse lootuse, et enam halvemaks arstiabi kättesaadavus ei muutu.
