RAAMATUBLOGI: Solženitsõni missioon, millel oli jumalik läte
Soome ajaloolase Erkki Vettennimi „Solženitsõn. Elu ja eetos” on ühest küljest Aleksandr Solženitsõni elulooraamat, ent teisalt, ja vaat, et enamgi, ajalooraamat Nõukogude Liidu punasest diktatuurist.
Keeruline on siitkandist öelda, kuivõrd kommunismi suunas liikuva punariigi kodanikud noil nõukogude aastail olid teadlikud riigis paiknevast laagrite süsteemis, küüditamistest, tuhandete hävitamisest... Eestis teati. Jutud liikusid ja jõudsid nendegi vähesteni, kelle lähedased või suguseltsi esindajad polnud kannatuste rada läbinud. Paraku tuli vaikida.
Sestap oli šokk, kui 1963. aastal ilmus „Loomingu raamatukogus” Solženitsõni esimene tähtteos „Üks päev Ivan Denissovitši elust”. Võrreldes kolmeosalise „Gulagi arhipelaagiga” oli „Üks päev...” justkui mahe lemberomaan, paljastades punarežiimi õudusi vaid kaude. Ent sellegipoolest avas see silmad.
Olgugi Nikita Hruštšovi sulaaeg, oli siiski hämmastav, et „Üks päev...” üleüldse ilmus. Paraku peideti raamat juba paari aasta pärast riiuli tagaritta, sest sula ei toonud endaga kaasa soojust, vaid peagi, Leonid Brežnevi ajal, jäätus kogu riik.
Vanemad polnud just rõõmsad, kui nende lapsed Solženitsõni teose riiulilt leidsid – mine tea, mis noortel ja uljastel pähe tuleb, äkki avavad suu, hakkavad vales suunas mõtlema, arvamustki avaldama. Toona võis tulevikku muuta üksainus vale lause vales kohas. Seega oli teinekord parem mitte teada.
Kui hull võib olla riik, kus üks üsna õhuke raamat, millest on tegelik räigus ja ebainimlikkus suuresti välja roogitud, sedavõrd suure mullistuse tekitab. Ja mis juhtunuks, kui õitsval sotsialismimaal ilmunuks ka „Vähktõvekorpus”, „Esimeses ringis” ja kõige tipuks ka „Gulagi arhipelaag”, paljastusromaan, nagu seda nimetati?
Vettenniemi kirjutab raamatu epiloogis, et see pole ehtne elulugu ega ka katse analüüsida Solženitsõni loomingut vaid tema eesmärke juhtis alapealkirjas esinev märksõna: eetos. „Solženitsõn, keda me tunneme, sündis Siberi vangilaagri mässutalvel 1952. Sa olid koos minuga, kuigi ma eitasin sind... Kui lugeja veendub, et selle kirjaniku mõistmine väljaspool kristlikku taustsüsteemi on võimatu või vähemalt sobimatu, olen ma oma ülesande täitnud.”
Nagu öeldud, võib raamatut võtta ka ajaloo kirjeldusena, kuidas üks võim tegi paariaks kirjaniku, kes ei kirjeldanud midagi muud kui fakte. Justkui Solženitsõni eitamine, kuni tema väljasaatmiseni Nõukogude Liidust, muutnuks tegelikkust ja minevikku.
Kui suuresti Eestis paberile pandud „Gulagi arhipelaag” viimaks 1973. aastal Pariisis ilmus, algas paanika. Tõsi, esialgu oli kuu vaikust, ent järgmise aasta jaanuaris hakkas NSVL-i poliitbüroo arutama laagrieepose küsimust. Esikommunist Leonid Brežnev tembeldas teose põlastusväärseks nõukogudevastaseks pilkelooks, mis kritiseeris Nõukogude Liidu kõige pühamaid väärtusi ja, nagu arvas Mihhail Suslov, puudutades pühamast pühamat – Leninit.
Nii arvasid tegelikud paariad Solženitsõn missioonist, millel oli tema arvates jumalik läte ja millega ta kutsus üles kollektiivsele patukahetsusele: „Tahtsin olla mälu, suure õnnetuse läbi teinud rahva mälu.”
