Filosoofiamagister: meestele minust paremal: milline on sinu mehelikkus?
Suhtuksin ettevaatusega mistahes analüüsi, mis "saab probleemist aru", pannes näpu peale vaid ühele-kahele põhjusele. Kuid üks nähtus ei ole saanud minu meelest piisavalt tähelepanu - see on maskuliinsus. Olen ise meessoost ja arvan, et me peaksime mõtlema, kui palju poliitilisi valikute tegemisel lähtutakse just mehelikkusest.
Mõnda meist, meestest, on haaranud ärevustunne, mida põhjustavad sotsiaalsed ja majanduslikud muutused, mida globaliseerumine kaasa toob - eriti tööklassi jaoks. Viimaste aastakümnete materiaalsed tingimused on leivateenija turvalise positsiooni ära uhtunud. Pikka aega ammutasid mehed eneseteadlikkust ja said eesmärgitunnet, kuna see roll kuulus neile. Suureneva rahalise ebakindluse tõttu on toitjaidentiteet nüüdseks kas täiesti kadunud või teel sinnapoole. Aga mis pole kuhugi kadunud, on vana mehelikkuse konstruktsioon. Isegi kui sotsiaalmajanduslikud tingimused on muutnud paljude meeste jaoks leivateenija rolli kättesaamatuks, ehk teisisõnu ei saa nad olla perekonna sissetulekuallikas ja kaitsja, kätkeb meheroll ikka veel seda, et ta tagab ja kaitseb - ning see tekitab paljudes meestes ebakindlust ning sunnib leiutama viise, kuidas end uuesti "mehena" tunda.
Ärevakstegevad muutused
Äreva ja hirmununa teeme ükskõik mida, et neid tunded lõppeks. Vihkamist on märksa lihtsam hallata kui oma muresid ja hirme. Hirm eeldab sisevaatlust, et saaksime muuta, kuidas maailma näeme - ja see kõik on raske töö. Vihkamine on lihtne. See paneb probleemi meist väljapoole. Legendaarne jedi-õpetaja Yoda märkis kord, et hirm viib vihastamiseni, vihastamine viib vihkamiseni. Kuid isegi mitte nii legendaarsed tegelased, harilikud surelikud, näiteks koolikiusajad, teavad väga hästi, et parim viis omaenda nõrkust ja hirmu vältida on kedagi "nõrka" kiusata. Lõppude lõpuks - kas mees olla ei tähenda siis olla noor, tugev, võimukas, heteroseksuaalne ja enamusgrupi liige, vastandina neile, kes on vähemuses.
Mitte kõik mehed ei vihka aga hirmu tõttu. Mõnel meie seast läheb päris hästi, tänan küsimast. Mõned ei karda midagi, sest on leidnud võimaluse luua uut maskuliinset tugevust puhta valge rahva ideaalis. Sotsiaalmajanduslikud muutused ei ole neid muretsema pannud, aga natuke veel rohkem võimu ühiskonnas kuluks ju ära?
Kuidas hoida alal mehelikkust?
Üks viis taastada, säilitada või tugevdada mehelikkuse hegemoonilist olemust on olla osa maskuliinsest rahvusest. Rahvusest, mis loodi meie enesepildis läbitungimatu ja agressiivsena, mitte kaastundliku ja feminiinsena. Sellise natsionalismi ideesse on sisse ehitatud tõrjumis- ja vägivallapoliitika, välistatakse nii vaenlast - Teise kuju - kui ka arusaama, et rahvuse väljendus võib olla õrn, feminiinne või sentimentaalne. Moodustuv kombinatsioon on võimas, olles korraga nii rassistlik kui ka seksistlik.
See kombinatsioon toimib hästi, sest lubab maskuliinse rahvuse realiseerumist koos hegemoonilise sookorraga. Ei ole ju imekspandav, et võõraviha esitatakse üsna sageli kui lahingut kahe meestegrupi vahel? Kuigi ollakse näiliselt mures, et riiki saabuvad nn vägistajatest sissetungijad, on üsna kindel, et paljudel juhtudel peetakse tegelikuks ohuks hoopis seda, et "meie naised" valivad endale seksuaalpartneriteks ja ehk ka laste isadeks teised "alfa-mehed", kes ei ole valged. Kaks meestegruppi võitlevad selle pärast, kes saab naiste kallal domineerida - justkui oleksid kõnealused naised ilma tahte ja agentsuseta olendid, keda suhetesse lihtsalt tiritakse. Agressioon teise meesterühma suhtes näib selgelt põhinevat sellel, kes neid naisi omab. Sellepärast on need „nemad", kes "võtavad ära meie töökohad ja meie naised", alati teised mehed.
Elasid kord võõraviha ja maskuliinne ärevus
Miks muidu alustab Donald oma kampaaniat, süüdistades immigrante vägistamistes? Õigupoolest on juba üsna tüütuks läinud kokku lugeda, mitu korda on täpselt sellel samal kõnekujundil ajaloos edukalt ratsutatud. Võõraviha ja maskuliinne ärevus on saanud käsikäes pargis jalutada näiteks siis, kui Ku Klux Klani hirmutas sellega, et naisi vägistatakse, kuigi Klani tegelik eesmärk oli mustanahalisi mehi lintšida, või kui Charlestoni kirikutulistaja manitses: „Ma pean seda tegema. Te vägistate meie naised ja võtate üle meie riigi. Te peate kaduma. ".
Üks asi on see, et rahvusluse nimel teisestatakse autsaideriteks ühe soo piires. Aga samuti tahame säilitada oma rahva kultuurilist algupära naiste allutamise ja suurema piiramise kaudu. Naiste staatus ja kehad on kontrolli ning tagasiminekusoovi fookuses. Traditsioonide ja tänapäevasuse küsimust on juba pikka aega arutletud naiste kehade arvel. Seega on üsna ilmne, et naised kannavad riigi traditsiooni ja kultuuri säilitamisel ebaproportsionaalset koormust. Naiste isiklikud valikud kanda lapsi või mitte muutuvad riigi ärevuse või heaolutunde lakmuspaberiks. Naisi kutsutakse üles omaenda vabaduse arvelt kõndima riigi valitud teed.
Kes on reetja ja kes on rahva päästja?
Et seda ellu viia, kasutatakse valikulise sildistamise trikki. Me sildistame need ühiskonnaelu aspektid, mis teenindavad meie taandumissuunas liikuvat hegemooniat kui midagi, mida on „rahvale vaja". Selliste tavade hoidmine muutub "meie kultuuri säilitamiseks", samas tegevused, mis sellele trikile väljakutse esitavad, muutuvad "kultuuriliseks enesetapuks". Ignoreerides asjaolu, et status quo alal hoidmine naiste jaoks pole sama, mis kultuuri säilitamine; me valime välja just need ühiskonnaelu aspektid, mis hoiavad mehi domineerivas positsioonis, et neil oleks keskne aktiivne roll „meie plaanis päästa meie rahvus" vastasseisuna teiste meestega, kes seda takistada üritavad. Feministlik vastupanu sellistele tavadele toob kaasa karmi ja otsekohese "kultuurilise reetmise" staatuse. Võitlus feministliku töö vastu muutub pühaks "globaliseerumisvastasuse" ja "rahvuse säilitamise" ülesandeks, ning seismine naiste isikuvabaduste eest taandub "rahvuse ja kultuuri reetmiseks".
Me teeme kõike seda ajal, kui meil on olemas ka konstruktiivseid, mitte seksistlikke ja rassistlikke algatusi, mis aitaksid rahvaste kultuuridel paremini säilida ja levida. Kui me investeeriksime kultuuride uurimisse, teeksime keeleõppe ligipääsetavamaks, panustaksime kohalikesse kaubamärkidesse jne - ehk panustaksime algatustesse, mis ei toetu naistele ja mujalt tulnud eksootilistele meestele koha kätte näitamisse.
Kujutledes patriarhaadijärgset mehelikkust
Võib-olla ainus positiivne kild meie enda keedetud supis on kätte tulnud võimalus sekkuda asjade käiku koolides, tööturul ja ülikoolides. Sekkuda viisil, mille eeldus on lootus, et uut maskuliinsust ja selle väljendusi saab juurde luua, tunnistades vana kokkuvarisemist. Rassismi, naistepõlgust ja homofoobiat kultiveeriva mehelikkuse asemel arendada konstruktiivseid, inimlikke ja kaastundlikke mehelikkuse omadusi.* Tegelikult saab just traditsioonilist soorolli ületav maskuliinsus pakkuda lohutust ja olemist, kus me ei pea end enam pidevalt taga sundima, et domineerija staatust saavutada, kuigi seesama sooline domineerimine on aeglaselt, kuid kindlal kadumas. Kahjuks reflekteerivad meist väga vähesed sel teemal. Või isegi suudavad kujutleda mingit uut, värsket patriarhaadi surma järgset mehelikkust.
Selle asemel laseb osad meist ennast lohutada hoopis kellelgi teise, kellegi, kes haaraks vastutuse ja meiega tegeleks. Ja linnas on uued karikatuurse moraalse palgega mustkunstikud, kes lubavad kõik korda teha. Vastutasuks tahavad nad ainult meie usaldust ja meie hääli.
* Oma maskuliinsuse tugevdamine rassilisele või soolisele ülimuslikkusele rõhudes võib kehvasti mõjuda ka su vererõhule. Või siiski mitte - aga uuring näitab, et vaenu sihtmärkidele mõjub see kindlasti laastavalt. Olen kindel, et tegelikult sa seda halba karmat ei taha, ega ju?
Autor on Sussexi ülikooli vaesus- ja arenguuringute magister ja Tartu Ülikooli filosoofiamagister. Artikkel ilmunud algselt Feministeeriumi portaalis
