RAAMATUBLOGI: Sajanditagune Liivimaa elu – töö, taplused, õlu ja sugukõlvatused piiskopi tasemel
Markus oli Vastseliinast teel Tartusse, et end lodjale möllida, kuid jäi pisut pikemalt pidama Kirumpääle, kus tuleb paar selli maha lüüa, sest nood omakorda saatsid teise ilma toredaid mehi – sellest jutustab Erkki Koorti esimene raamat „Kättemaks Kirumpääl”.
Veretöö tehtud, jätkab Markus teises raamatus, „Veritasu Tartus” reisi, aga enam mitte vaba mehena, vaid pealesunnitud ametis ehk ordu spioonina. Et hoiaks kaubareisidel silmad lahti ja räägiks, mis Pihkvas toimub ja mida idanaabrid plaanivad.
Ääretult keeruline on Markuse saagat liigitada: krimka ta just ei ole, stiilipuhas mõõga ja mantli jutt samuti mitte. Pigem elustiiliraamat lihtsast Liivimaa mehest, kes satub alatasa probleemide kütke ning kuna on oskustelt sõjasulane, siis vabaneb neist toona aktsepteeritaval moel – vaenlasi maha lüües. Kusjuures mõni vähivallategu – kui tuleb tappa süütu tüüp – tekitab süümepiinu.
Kui otsida neist kahest raamatust ohjeldamatut põnevust, võib pettuda. Ent kui võtta teoseid ajalooõpikutena, on kõik kõige paremas korras. Erkki Koort, tunnustatud julgeolekuekspert, on nooruspõlvest peale ajaloohuviline ning teda paelub just 13. – 16. sajand. Selle ajavahemiku tagumise otsa on hõivanud endale Indrek Hargla ja apteeker Melchior, seega valis Koort esimese poole, kuhu ta Markuse ka paigutas – parasjagu on algamas 14. sajandi viimane kümnend.
Palju me ikka toonasest ajast teame, mistap on autoril üsna vabad käed, kuigi tundub, et ta käsitleb teemat võimalikult autentselt. Just nii võiski välja näha sajanditetagune õitsev Tartu ja selle eeslinn, lodjasõidud mööda Emajõge ja järvi Pihkvasse, ordu ja piiskopi äge vastasseis, elu, kus maksis tugevama õigus...
Ega see Eestimaa ülemääraselt turvaline paik olnud, ja kaugeltki mitte vaga. Sellest, et maarahvas õllele vägagi truu oli ja sugukõlvatusi tegi, kirjutas juba Läti Henrik oma Liivimaa kroonikas. Ent patust ei jäänud puutumata ka jumalasulased, vähemalt Koorti kinnitusel. Tõsi, erinevalt praegusest ei jahitud kooripoisse, vaid...
- - -
„Piiskopil oli läheduses üks või kaks emandat, kes piiskopi kõik vagad või vähemvagad soovid täidavad. Kui piiskop neist tüdineb, nad saavad vanaks või jäävad käima peale, neist vabanetakse.”
„Mismoodi vabanetakse?” uuris Markus.
„Lihtsalt. Ei, see pole nii, nagu sina mõtled. Nägid Herminet siin. Elus ja tervise juures ning ihuliikmed paiga pääl. Ei, nii see ei käi,” rääkis munk vestluskaaslast vahel nagu noomides ning vahel itsitades. „Kui emand tuleb ümarana minema saata, leitakse mõni jõukam talumees, kes võtab peenemate kommetega naise koos kaasavaraga kiiresti enda manu. Mõni rõõmustab, et on märk küljes, et naine vilja kannab. Teisel on jälle hea meel, et saab karjalapse kauba peale.”
- - -
Markus keerab ses raamatus oma elu veelgi rohkem vussi – Kirumpääl kättemaks, Tartus veritasu – ning plaanib minna Ibroska koobastesse end varjama. Ent nähtamatu käsi suunab ta Tartu poole, aga mitte hansalinna, vaid mees keerab vaevumärgatavale metsarajale... Lugeja teab, mis Markust sihtjaamas ootab, ent seda mitte, kas ta saagad ka jätkuvad. Seda teab autor.
