POLIITKOLUMNIST | Kristina Kallas: saatke Jüri Ratase asemel presidendi vastuvõtule õpetaja (ning ärge paugutage uusaastaööl)
Ma tundsin ühte daami, kes pühendas suurema osa oma elust teistele inimestele, oma lähedastele. Ei, ta ei olnud ema Teresa, kes oleks endale elamisest loobunud. Ta oli üsna tavaline naine, abikaasa, kolme lapse ema, erialalt hambaarst. Ta oli üle elanud teise ilmasõja õudused koos oma 2-aastase tütrega, elanud üle ka tütre varajase surma ja mitu poliitilist režiimi. Seda, mille üle kurta, oleks olnud palju. Kuid ta armastas rääkida mitte sõjast, poliitikast või surmast (sellest ei rääkinud ta kunagi), vaid ainult ja alati inimestest tema elus, sellest millised nad olid, mida nad süüa armastasid, kuidas ennast tundsid, mis olid nende lemmikraamatud ja filmid.
Ma sain temaga tuttavaks alles tema elu lõpukümnendil, kuid ma õppisin tundma kõiki inimesi, kes olid tema elus olnud, sest ta armastas nendest rääkida pikki tunde. Kogu tema olemus ja tema teod olid sihitud sellele, et olla olemas teiste inimeste jaoks, mõelda neist, armastada neid. Ma mõtlen, et ta otsustas õppida hambaarstiks just seetõttu, et see amet võimaldab lahendada teiste inimeste mured. Ta oli väga uhke selle üle, et tema noorimast tütrest sai õpetaja, sest ka selles ametis ju tegutsetakse teiste inimeste jaoks. Juba rohkem kui 90 aasta vanusena, oma viimasel eluaastal teatas ta oma hooldajale, et soovib temaga koos sõita mere äärde puhkama. See tuli hooldajale suure üllatusena, kuna oli oht, et vana daami tervis pikka sõitu mere äärde enam välja ei kannata. Kuid põhjus, miks proua ilmtingimata soovis sõita mere äärde ei olnud selles, et ta oleks enne surma soovinud veel korra näha merd, vaid seetõttu, et ta teadis, et tema hooldaja lapselapsed tulevad sinna mere äärde puhkama ja ta soovis, et hooldaja saaks nendega koos olla. Seal mere ääres, oma lähedaste ja lastelaste keskel ta ka suri.
Ma tunnen ka täna üht daami, oluliselt nooremat, kes on suurema osa oma elust pühendanud sellele, et Eesti lastel oleks õnnelik lapsepõlv. Ta on töötanud 20 aastat lasteaiaõpetajana ja 20 aastat õpetanud lasteaiaõpetajaid. Kui ma võtan temaga vestluses laste kasvamise teema üles, siis muidu üsna vaikses Eesti naises ärkavad ellu emotsioonid ja kirg.
Nendele inimestele mõtlesin ma jõuluajal. Ja siis ma mõtlesin veel 8000 lasteaiaõpetajatele 12 500 üldhariduskooli õpetajatele, oma laste klassiõpetajatele, Narva kolledži õpetajakoolituse tudengeid õpetavatele õppejõududele, välismaalastele eesti keelt õpetavatele õpetajatele. Ja ma mõtlesin, et ma tahaks paljude nende inimeste nimesid näha presidendi teenetemärkide saajate nimekirjas. Eile, kui ma lugesin, et peaminister soovib seekord presidendi vastuvõtu asemel veeta aega perega (mis on igati mõistetav ja ka kiiduväärt), siis ma mõtlesin, et üks koht vabanes vähemalt ühele õpetajale, kes sellel aastal saaks väikese hulga tähelepanu tagasi selle tohutu tähelepanu eest, mida ta on aastakümneid osutanud teistele inimestele.
Ma üldse ei arva, et peaminister Jüri Ratas ei mõtle teistele inimestele, olen pigem nende leeris, kes arvavad, et Jüri Ratase loomuses on mõelda teistele inimestele väga palju. Kuid mõnikord on mul tunne, et me räägime liiga palju üksikutest inimestest, nende sõnadest ja tegemata jätmistest, jättes tähelepanuta suure hulga inimesi, kes koos moodustavad tiheda võrgustiku üle Eesti, mille najal tegelikult meie ühiskond püsib. Mõnikord me isegi astume nendele inimestele peale, nagu juhtus minu kooli, Kiviõli 1. Keskkooli direktori Heidi Uustaluga.
Riigiteadustest on teada, et mida läbipõimunum on ühiskond, mida suurem on inimeste vaheline usaldus, mida rohkem on kodanike koostööle üles ehitatud organisatsioone, seda tugevam on kogu ühiskond ja seda jõukamaks on lootus saada kõigil koos. Kuid usaldust
inimeste vahel ehitavad need ühiskonna liikmed, kes on olemas teiste jaoks, kes seovad inimesi, toetavad neid, mõtlevad inimestele enda ümber.
Ka maailma õnnelikkuse indeksis on üheks mõõdupuuks see, kuivõrd vastajad tunnevad, et nad saavad toetuda kellegi õlale, kui neil on raske kas materiaalselt või hingeliselt. Mida tugevam on tunne, et on kellele toetuda, seda õnnelikum on inimene. See õnnelike inimeste riikide edetabelikoht on Eestil veel üsna nõrk võrrelduna näiteks naabrite soomlastega. Meil on peagi võimalus pöörata tähelepanu nendele inimestele, kes tahavad olla olemas teiste jaoks. Ja ärme saada vana aastat ära raha õhku paugutades.
"Poliitkolumnist" on sari, kus võtavad laupäeviti sõna erakondade naispoliitikud.
