Yana Toom: nii et, kolleegid, kui hakkate järgmine kord hukka mõistma valge rassi ülemvõimu tähistavat žesti, think twice

Eile Strasbourgis olles avastasin, et mul on ootamatult poolteist tundi vaba aega, mida siin tavaliselt ei teki. Kohvikusse juttu puhuma mineku asemel pühendasin ootamatult tekkinud ajavaru riigikogu välispoliitika-arutelu kuulamisele. Ja tükk aega keerles peas „sureb ikka lol-li-na, lol-li-na, lol-li-na“.

Mõistagi käib see minu enda kohta, sest see, kes vabatahtlikult sukeldub mõnede poliitikute toksilisse arutellu, on ikka segi küll, eks ole?

Ei hakka siinkohal vaidlema seisukohtade üle, millega ma ei nõustu, kuid mille üle siiski saab vaielda. Nagu näiteks meie peaaegu pime usk Ameerikasse või sellesse, et Venemaa on kõige kurja juur.