Urmas Paet kritiseerib Põlluaasa segast uusaastajuttu: piirilepetega ei osuta Eesti Venemaale teenet, vaid kindlustab oma tulevikku

Eesti rahvusvahelist kuvandit kehvasti mõjutavaid välispoliitilise sisuga avaldusi on praeguse valitsusliidu juhtivtegelastelt hakanud tulema ärevaks tegevalt sageli. Eesti maine ja usaldusväärsus ennekõike meie liitlaste silmis mõjutab otseselt ka julgeolekualast kindlustunnet.

Mõne nädala sisse mahuvad ebaõnnestunud avaldused Eesti olematust julgeolekuplaanist B, Soome värske peaministri ja sellekaudu ka paljude soomlaste ees Eesti valitsuse ja Eesti narriks tegemine, ärplemine Saksamaa suunal, justkui neil puuduks kaitsetahe vajadusel Eestit aidata. Ja nüüd lisandus siia ritta riigikogu esimehe uusaastaavalduses aetud ebaselge jutt, mis andis Venemaale võimaluse seda tõlgendada Eesti territoriaalsete pretensioonidena Venemaa suhtes, olgugi, et nii Eesti kui ka Vene valitsuse heakskiidul allakirjutatud piirilepped, mis fikseerivad piirijoone, ootavad parlamentide ratifitseerimisotsust.

Territoriaalseid pretensioone ei pea kohaseks ka meie liitlased, sest riikidelt, seal hulgas Eestilt, eeldatakse järjekindlust ja ettearvatavat poliitikat. Ja seda eriti nii olulistes asjades, nagu seda on riikidevaheline piir. Kui Eesti valitsus kiitis 2014. aastal piirilepetes oleva piirijoone asukoha heaks ning lepingud allkirjastati nii valitsuse kui ka riigikogu väliskomisjoni toetusel, siis ei ole tõsiseltvõetav hakata viis aastat hiljem mingit teist juttu ajama. Seda ei mõista ega pea adekvaatseks meie liitlasedki.