RAAMATUBLOGI: Ja seal kusagil on Majäämi...
Elu Alam-Kolkakülas veereb vaikselt edasi sealt, kus „Eesti ümberlõikajast” pooleli jäi. Ei, ei tasu seostada Mihke Muti kroonikaid mingil juhul Maarjamaaga, Alam-Kolkaüla asub kusagil mujal, mõnes teises Eestis või on väljamõeldud paik. Meie Eesti kui selline pole kindlasti kolgas vaid osa väärikast Euroopast. Kusjuures jõukas pealegi, vähemalt varsti – lubas ju Andrus Ansip viia meid 15 aastaga vana maailma viie rikkama riigi sekka. Minna on kõigest kaks aastat...
Ja kui kuulata Jüri Ratast, siis mis Kolkaküla, pealegi Alam... Hei, me oleme NATO liige, 1993. aasta korvpalli EM-il saime kuuenda koha, jõudsime jalgpallis EM-valikturniiril play-offi... Jätku Mutt see mõnitamine.
Aga elu Alam-Kolkakülas kulgeb vaatamata ansipeile, ratastele ja korvpallile omasoodu ning edukalt. Koha-kohe saab Eesti suureks. See ongi kõigi meie eesmärk – Suur Eesti. Või vähemalt nende eesmärk, kes on püünel.
Alam-Kolkaküla areneb või ehk isegi tsiviliseerub. Stalini aegades pärit auk, kust võeti kruusa, on täis aetud ning selle asemel laiub elektriautode – neid on külas suisa viis – laadimispaik. Ja prükkarite pink, kus joodi oldekolonni ja millel ilutses kiri „Siin ma keppisin tervet karja tšikke”, on likvideeritud. Kusjuures analoogne graffiti leiti ka väljakaevamiste käigus Pompei ühelt müürilt, mistap võib arvata, et Alam-Kolkaküla elanike esivanemail oli side Vana-Roomaga. Kaks kilomeetrit keskusest, metsatukas, paikneb Eurokolledž ja linnas asub ka kaasaegne soovahetuskliinik kus saab nobedalt mehest naiseks, aga vastupidi on keerulisem kvaliteetse peenisematerjali kalliduse tõttu. Ent, mis paiga Euroopa tsentrisse asetab, on kaugusse kaduv asfaldilint – Kuninglik Tee ehk Via Regia. Tõsi, pealesõitu Alam-Kolkakülast ei ole, teele pääsemiseks tuleb vurada 100 km kaugusele pealinna, aga mis see suts ära ole, kui seejärel võib joonelt läbi tosina riigi Igavesse Linna kihutada.
Betoon betooniks, seda võib valada kantmeetrite kaupa, tähtsad on inimesed. Osa endistest suurustest, näiteks elukutseline pessimist Benjamin, kes kuulutas, et varsti pole seda alevit, Euroopat ega Päikestki, on hoopis ise lahkunud, aga uus põlvkond... Mia Muhhin eestistas nime Miina Muhulaseks ja leelotab pühapäeviti liivakasti serval, ökonoored püüavad võrkudega sääski ja söövad neid, kuid Boriss Tammejussi kolmele pojale – Lõvibordile, Pellele ja Raale – on saatus pannud kohustuse muuta ajalugu, või vähemalt üritada seda teha.
Lõvibord, rahvuslane, täitis mõisad ja linnused eestlastega – nood kappasid tori hobustel, kes polnud küll graatsilised, kuid praktilised nagu hübriidjalgrattad, ja plaanis Maarjamaa kohale päikesekiirgurit Taarat, mis tooks igavese suve ja õnne. Ehk siis Eesti tuleb suureks teha. Aga seni võeti vastu määrus, et majades tuled õhtuti kauem põleksid – nii paistab Alam-Kolaküla kosmosessegi ära.
Ning see väljend „kuumad Eesti poisid”... Sellelt tuleks jutumärgid ära koristada. Peaministri alluvuses moodustati töörühm biokeemikutest, geeniteadlastest ja teistest tarkadest inimestest, kes pidid üheksa kuuga ette valmistama rügemendi kõrge potentsiga ja samas ka parketikõlbulikest isastast. Kaasati ka tuntud suusatreener, kes jäi vahele hoolealustele steroidide manustamisega ja oli mõistatud 99 aastaks elusalt mädanema, aheldatuna kahe rauast suusa külge.
Pelle on rahulikum tüüp, aga Raa, tema oli geenius. Raa loodud Mõtete Lugemise Masin pidi tegema Eestist Suur-Eesti, maailma valitseja.
Ent siis tuleb Kullervo-nimeline Alam-Kolkaüla iluaednik ja ütleb: „Vaat seal kusagil kaugel Ameerikamaal on, ütleme, Maiäämi. Ma tunnen ühte sealt. Kooliveli, olen külas käinud. Seal elavad ka inimesed. Igasugu värgid, miljonid, möllud-mängud. Aga mina olen siin, paigal. Istun, söön oma leiba ja vorsti, joon oma õllekest, vaatan seda sügist, kollaseid kaski, toda kassi aia peal. Ja seal kusagil on Majäämi. Mina siin, nemad seal see ongi kõik, kogu lugu. Rohkem ma ei oska seletada, aga mulle täiesti piisab.”
