MIS ON PILDIL VALESTI? | Joonas Plaan: tahad loodusesse, aga autot pole? Siis jääb minemata
(223)
Mu lapsepõlv möödus õues. Linnalapsena õnnestus mul kogeda seda, kui hoovides domineerisid veel puud, põõsad ja metsikud murulapid. Suur osa aega sai veedetud lõputu avarusena tunduvas Kadrioru pargis ja praeguse Reidi tee alusel rannaalal. Hiljem, täiskasvanuikka jõudes plaanisin oma vaba aega ikka nii, et pärast tööd istusin rongi või bussi, mis viis mind loodusradadele üle Eesti.
Kahjuks tuleb praegu linnas ringi vaadates tõdeda, et õueala on mootorsõidukite kõrval kitsaks jäänud ja loodusesse minekust on saanud pigem autoomaniku luksus.
Olgu see inimkäega kujundatud park, linnametsa terviserada või rahvuspargi matkatee – õue minek loob positiivset suhet loodusega. See paneb inimest märkama ümbritsevat elurikkust, kasvatades seeläbi ka hoolivust ja soovi seda kaitsta. See loob eeldused, et meie lastele jääks puhtam ja kestlikum keskkond ning parem tulevik. Looduses olemine on inimeseks olemise loomulik osa ja ideaalis võiks kõigil see võimalus olla.
Kahjuks on nüüd juba aasta kestnud koroonaaeg toonud esile ka tõsiasja, et kehvasti korraldatud ligipääs loodusaladele ja linnaplaneerimises paigast nihkunud prioriteedid seda võimalust ei taga. Suure osa eestlaste jaoks on suhe loodusega hoopis luksus. Ühine õu on kitsas ja kõigile seal ruumi ei jätku. Suuremate linnade elanikud seisavad silmitsi probleemiga, kuidas loodusrajale saada või kas lastel, aga ka eakatel ja liikumispuudega inimestel on õues turvaline olla. Seega peavadki paljud meist püsima kodus, selmet luua, hoida ja nautida suhet loodusega. See ruum, mille oleme endale loonud, ei anna kõigile võimalust õue minna. Side loodusega on nõrgenenud, mistõttu paljud on jäänud pimedaks ja kurdiks keskkonnamuutuste suhtes. Mu muresid rõhutab ka hiljutine Eesti inimarengu aruanne – ruumilised vajakajäämised ei ole ootamatult tekkinud, koroonaaeg on need kõigest selgemini esile toonud.
Üle Eesti leidub sadu matka-, loodus- ja õpperadu. Olgu need RMK või omavalitsuse loodud ja hallatud – need on kõigile. Ometi on need paljude jaoks ligipääsmatud. Võtame näiteks Tallinnale lähima rahvuspargi Lahemaa oma arvukate radade ja kaunite metsade-randadega. Selleks et seda rahvuslikku aaret nautida, on vaja autot. Rahvuspargi külastuskeskustesse Palmsesse ja Oandule saab Tallinnast ka bussiga, aga mõlemas suunas vaid kord päevas. Karula rahvuspargis käimisest ei tasu rääkidagi. Matkaradade parklad on sõidukeid täis ja laudteedel on justkui terve linn kohal, aga enamikule jääb see kättesaamatuks luksuseks. See, et puudub võimalus loodusradadel ja kaitsealadel käia ning looduslikku mitmekesisust kogeda, soodustab inimeste ükskõiksust keskkonna vastu ja võõrandab neid loodusest.
Asjalood ei ole paremad ka linnas, kus alleed, terviserajad ja rohealad justkui oleksid kõigile kättesaadavamad. Hoolimata sellest näeb ajaleheveergudel, kommentaariumides ja omavahelistes vestlustes nurinat: kõik ei mahu ära ja osa tõugatakse ühiselt õuealalt välja. Näiteks kergliiklusteedele on kokku surutud rattur, jalakäija, tervisesportlane ja ühist aega nautiv pere. Talvel muutuvad need teed suurele osale hoopis läbimatuks ning õue ihkajad peavad koos hakkama saama üksikutel hooldatud terviseradadel või pargiteedel. Hoolimata linna südames või ääres rohealade pidamisest tähtsustatakse linna planeerides autoga liiklejat, jättes ülejäänud vaeslapse rolli. Seeläbi osa õues liikujaid (mõtle ratastoolis liiklejatele või noortele lapsevanematele) teinekord lausa tõugatakse õuest eemale – tagasi tuppa või kaubanduskeskusesse.
Kuidas siis lahendada neid probleeme? Pikas perspektiivis ja kõige tõhusam oleks üle vaadata meie riiklik ühistranspordivõrgustik. Linnades, eriti pealinnas, oleks vaja muuta linnaplaneerimise filosoofiat. Need muutused aga võtavad aega ja ligi aasta aega kodus püsinuid need praegu ei aita. Seepärast pakun paar lahendust, mille saaks ellu viia lühema ajaga.
Jaga oma sõiduvahendit. Nädalavahetuse väljasõidu eel uuri oma sõpradelt või lähikondlastelt, kel pole autot, kas nad sooviksid sinuga ühineda. Selle tarbeks võiks olla loodud ka mobiilirakendus, et julgemad saaksid ka kontvõõrastega loodusesse minna ja sealt juba sõpradena naasta. Olemasolevaid ja toimivaid lahendusi võib väljaspool Eestit leida erisuguseid, näiteks sõidujagamist toetav populaarne BlaBlaCar.
Rohkem looduse omnibusse. Eestis juba on üks ettevõte, kes on üle kümne aasta inimesi täismüüdud busside kaupa loodusesse viinud. Omavalitsuste ja muude toetajate abiga võiks neid palju rohkem olla ja bussid võiksid väljuda kõikjalt suurematest keskustest. Kasvõi selleks, et inimesi sügisel seenele viia. Siingi on tehnoloogiaettevõtetelt lahendused juba olemas, näiteks olemasolevat transpordisüsteemi täiendav Via.
Nüüdisajastame info matkateede ja linnaradade kohta. RMK on loonud suurepärase mobiilirakenduse, mis aitab huvilistel hõlpsalt leida üles matkaraja alguse ja saada juhiseid sinnasõitmiseks. Ometi on RMK radade kõrval mitukümmend, kui mitte -sada matka-, õppe- ja loodusrada, mille kohta on infot väga vähe, tihti ainult kohalikel. Teinekord pole isegi kohalikud neist kuulnud. Kas teadsid, et Pirita ürgorus on märgistatud matkarada ja sinna viib kesklinnast mugav kergliiklustee või buss nr 34? Euroraha eest on valminud isegi Tallinna loodusradu tutvustav leht (citynature.eu), aga linnaelanikele on ununenud seda tutvustada. Iga omavalitsus võiks üle vaadata oma piirkonnas asuvad matkateed ning mõelda, kuidas kohalik inimene ja külaline nendeni pääseb. Kõige mugavam oleks, kui see info koondataks ühte keskkonda.
Märka teisi ja jaga ruumi. Linnateed ja loodusrajad on kõigile. Seega võiks igaüks tähele panna ka teisi liiklejaid, olgu nad sust aeglasemad või kiiremad. Rattur ei ole kõnniteel selleks, et seal lastega jalutajaid hirmutada, vaid ta on sinna kas surutud või on seal lihtsalt turvalisem kui autode vahel. Liigume siis nii, et kõigil oleks turvaline ja mugav liikuda. Mõistame üksteist.
Kasuta oma häält. Ei ole vaja kaasliiklejate peale karjuda, küll aga võiks valimiskastide juures tähele panna, kes soovib paremat elukeskkonda ja linnaruumi luua, olemasolevat elurikkust hoida ja kaitsta. Anna oma hääl poliitikule või liikumisele, kelle valmislubadused räägivad parema ühise ruumi loomisest. Sest see ühine ruum võiks olla kõigile, mitte ainult kindlale ühiskonna segmendile.
