Kõlvarti sõnul on epideemia puhul eriti tähtis viiruse levikuahela katkestamine. „Pole vahet, kas lüli vanus on 65+ või 40+. 30-40 aastane inimene külastab oma vanemaid, käib samaaegselt tööl, läheb oma lapsele järgi ehk tema kontaktide arv on väga suur. Kui ahela annab seal katkestada, annab see parema tulemuse."

Kiik leidis, et järgmistel vaktsineerimistalgutel tuleb muudatustele mõelda niikuinii, kuid praegu pole õige sihtrühmi laiendada. „Vaatame praegu haiglate koormust. 727 patsienti, kolmveerand neist vanuses 60+. Meil tuleb keskenduda neile. See võib olla elupäästja."

Kiige hinnangul võib kriitikale vaatamata pidada nädalavahetuse vaktsineerimistalgusid kordaläinuks. Kindlasti poleks kõik, kes saabusid keskuste juurde lootuses vaktsiini saada, pidanud tema hinnangul süsti saama. „Üks asi on, kui me räägime 50-60 vanuserühmast. Aga kui hakkavad tulema juba 30-40 aastased olukorras, kus vanuses 60-70 ootab veel 200 000 inimest, tuleb teha ratsionaalseid valikuid."

Ootamatu olukord

Täna kirjutas vaktsineerimist teostanud Confido juhataja Kadi Lambot, et kava oli liiga jäik, puudus plaan B. Kiik tunnistas, et sellest tuleb õppida. „See oli mõnes mõttes ka meie jaoks ootamatu olukord, kus ühes kohas doose üle jäi, aga samal ajal teistes piirkondades oli kolmandaks päevaks rahu ja vaikus, sest doosid olid otsas."

Kõlvart leidis, et talgud tulid liigselt kiirustades. „Sõnumeid oli kahe päeva jooksul piisavalt, kuid inimesed peavad selle mõttega harjuma, et nende plaanid muutuvad ning nad peavad tulema pika nädalavahetuse jooksul vaktsineerima. Ütlesin algusest peale, et inimesed ei jõua nii kiiresti reageerida."

Kiige sõnul ei saa aga liiga pikalt midagi ette planeerida. „Näiteks AstaZeneca vaktsiini pidime sel nädalal saama 11 000, kuid saime eelmisel nädalal teada, et ei tule midagi."

Saates veel

Tallinna koroonapoliitika erineb Eesti omast veel ühes aspektis: kui pealinn maksab kinni juba esimese haiguspäeva (30 eurot sõltumata sissetulekust), siis Eestis antakse hüvitist alates teisest haiguspäevast.

Raha taha asi ei jääks. Mis takistab siis Eestil tervikuna sama lähenemist kasutada?

Kuidas võidelda selles olukorras „sinise esmaspäeva" sündroomiga?

On haiguspäevade hüvitamisest üldse kasu, kui 70% senisest palgast tähendab olulist lööki pere eelarvele?

Millal võtab valitus kasutusele 1+1 reegli - eaka inimese vaktsineerima toonud noor saab "kompensatsiooniks" samuti süsti (vihje: see pole kaugeltki utoopia)?

Kuula Krister Parise juhitud „Erisaadet" siit!

1x
00:00