Riigikogu majanduskomisjon arutab täna elektroonilise side seaduse muutmist, mille käiku olen kliendi huvides jälginud (esindan eelnõu menetlusega seoses Elisat).
Seaduse jõustumisel loetakse riigi julgeoleku huvides sideettevõtjate senised investeeringud kasutuks, sest senisele Huawei 3G ja 4G tehnoloogiale ei tohi peale lisada Huawei 5G kihti. Seetõttu tuleb aastate eest tehtud investeeringud „korstnasse kirjutada".
See eelnõu ei too kindlasti rahvamasse ja politseid Toompeale. Siiski peaks üks põhimõtteline küsimus avalikkust köitma. Kas avalikes huvides, olgu selleks rahva tervis või riigi julgeolek, tehtud investeeringud ja kulutused peab kandma riik või ettevõtja?
Näiteks kompenseerib riik oma nigelat vaktsineerimisvõimekust piirangutega, mille hetkel maksavad kinni teatrid, toitlustusettevõtted ja spaad. On see õiglane? Kindlasti peavad seda õiglaseks need, kelle jaoks ükski kulu ei ole liiga suur seni, kuni see tuleb ettevõtja taskust. Ning kelle arvates raha tuleb riigieelarvest, mitte ettevõtlusest.
Samamoodi üritab majandus-ja kommunikatsiooniministeerium riigi julgeoleku tagamiseks vajalikud kulud jätta ettevõtjatele.
Korrektne uuring lükati kõrvale
Ministeeriumi tellitud esimene ekspertarvamus kinnitas, et seaduse jõustumisel peab ettevõtja välja vahetama kogu Huawei tehnoloogial põhineva võrgu ja selle võrgu osa haldamise ja juhtimisega seotud IT lahendused ja kahju on üle poolesaja miljoni euro.
Kas ministeerium seda ekspertarvamust eelnõu materjalidega riigikogu liikmetega jagas? Ei, sest see ei sobinud ametnikele.
Selle asemel telliti uus ning mugav üldistav ekspertarvamus, mis ei põhine ühelgi konkreetsel võrgul, vaid teoretiseerib võimalusega, et sideettevõtja ei pea välja vahetama Huawei tehnoloogiat. (Mõlemad arvamused on riigikogu liikmetele leitavad eelnõu juures, paraku on 1. neist Elisa ärisaladuste kaiteks ametkondlikuks kasutuseks (Elisa Eesti AS täiendav arvamus lisa 1 AK), teise leiab lisast 3).
Ma ei kahtle, et ministeeriumil on administratiivne ja rahaline võimekus tellida ekspertarvamusi niikaua, kuni saab tulemuse, et ettevõtjale kulusid ei teki. Küsimus jääb aga, et kus läheb „punane joon", mille ületamist ei õigusta isegi vajadus riigieelarvelisi kulutusi kärpida.
Nagu „Selgeltnägijate tuleproovis"
Lisaks üritavad eelnõu autorid riigikogu majanduskomisjonile selgeks teha, et sideettevõtjale tekkivad kulud on tema enda äririsk, et aastate eest valis Huawei. Nimelt on juba 2005. aastal seaduses nõue, et sideteenuse osutamisel tuleb juhinduda riigi julgeoleku tagamise eesmärgist. Teisisõnu pidi ministeeriumi arvates sideettevõtja juba 2005. aastal olema Marilyn Kerro, et ette näha, kuidas 2019. aastal peavad ametnikud Huaweid ohuks julgeolekule.
Keeldude ja kitsenduste õigustamisel on ametnikel mõnusaks kaitsekilbiks Euroopa Liidu või teiste riikide näited. Näiteks põhjendati valitsuse korraldusi siseruumides toitlustamise ning teatrietenduste jätkuvaks keelamiseks sobimatute näidetega Hispaaniast ja Iirimaalt.
Samas on eelnõu autorid justkui „kuldid rukkis" osas, mis puudutab Soome näidet. Sarnases olukorras on Soomes aasta alguses loodud seadusega kompensatsioonimehhanism juhuks, kui riigi julgeoleku huvides muutuvad ettevõtja investeeringud vanarauaks.
Mida ette võtta, et seaduste tegemisel vassimine, ettevõtjate kurnamine ning riigikogu liikmetele valikulise teabe jagamine ei muutuks sama regulaarseks nagu koroonanumbrite igapäevane avaldamine?
Küsimusi on rohkem, kui abieluteemalise referendumi eelnõul muudatusettepanekuid.
Ettevõtlus-ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt, kuidas kirjeldatud õigusloomelisi mustreid murda?
