Linnateatri juhi kohal hakkab laia haarde ja selge visiooniga lavastaja Uku Uusberg (36) tööle täpselt kuu aja pärast: 21. juunil. Tema ametikohale sobivuses asjatundjad ei kahtle. Küsimus on pigem selles, mida Uusberg tegema hakkab. Tugeva psühholoogilise teatri traditsiooniga Linnateatrit ta ilmselt laiali ei lammuta, kuid ometi algab tema ametisse nimetamisega Eesti teatrikunstis uus ajajärk. Kõige tõenäolisemalt saab Uusbergist uue ja vana ühendaja.

Mis on sinu esimesed sammud uuel ametikohal?

Minu plaan on ikkagi terve esimene aasta Linnateatrit tundma õppida, kuulata unistusi ja hakata leidma inimesi, kes võiksid neid ellu viia. Esialgu ei kavatse ise lavastada. On väga palju lavastajaid, kellega olen elu jooksul juba kogenud ilusat ideede partnerlust, kellega koos mõtlemine on olnud nagu tants. Lisaks kirjanikud, heliloojad, filmirežissöörid, kellega olen pidanud häid dialooge. On palju inimesi, kellega koostööst saab trupiga midagi päriselt ägedat sündida. Nimedest ei tahaks ma veel rääkida, enne tahaksin seda trupiga arutada.

Juuretis, mis minu ja Elmo sees istub, ja see koht, millega teatrit armastame, on mingis mõttes sarnane. Kuigi tegutseme täiesti sõltumatult ning pole teineteisega süvitsi läinud, armastame mõlemad psühholoogilist, tohutult läbi töötatud ja süvenetud teatrit.

Selline teater huvitab mind ja samuti Linnateatrit. Mind on alati eriliselt köitnud vana ja uue ühendamine. Teater ongi selline lummav arhailine asi, mis peaks alati olema ühendatud kõige tänapäevasega, vähemalt mõtlemise tantsus, millega lavastust nii-öelda laetakse. Mul endal on küll suur usaldus ja elevus selle ees, mis saama hakkab.