Kevadine keerukas koroonaolukord oli loojatele raske. Viimase hetkeni ei võinud teada, kas loodu jõuab lavale. Teatrietendusi annab edasi lükata, kuid ühel õhtul lavale jõudvate suurprojektide tegijatel on stressi veelgi rohkem. „Mul pole kunagi olnud elus nii palju emotsionaalseid läbielamisi kui selle projektiga. See on suur asi, et saame nüüd rääkida ürituse toimumisest,” ütleb 15. juulil Tallinna kruiisisadamas etenduva lavastuse „Ookean” loominguline juht ja dirigent Risto Joost. Nüüd võib ilmselt olla kindel, et ühel õhtul kaks korda lavale jõudvat kontsertlavastust ei tohiks miski väärata.

Kuidas lavastus koroonaajal sündis? Meeskond on vägagi rahvusvaheline.


Lavastus sündis tõesti pooleldi distantsilt. Lavastajaks on Iisraeli päritolu Poolas resideeriv Ran Arthur Braun, kes töötab maailma tippmajades – Londoni Covent Gardenis, Berliini Staatsoperis. Ta loob visuaalset tulevärki paljudele ooperitele, aga ka tantsulavastustele. „Ookeani” puhul tunduski, et Ran on see, kes suudab seda rahvusvahelisel tasandil publikuni viia. Brauni lavastajakarjääri üks esimesi suuremaid töid oli rahvusooperis Estonia Puccini „Boheemiga”, sealt sai ka alguse meie tihedam suhtlus.

„Ookeanile” annab inimkonna mõõdet kaheksameetrine gigantlikult liikuv nukk – (nais)sukelduja, mida toetab Hispaaniast kohale sõitev nukumeeskond. Nuku hingeks on oma hääle kaudu Mirtel Pohla. Ekraanidele tuleb Hispaanias Alicantes ja Saksamaal Berliinis eeltöödeldud filmimaterjal, millele lisandub kohapeal filmitud live-videomaterjal. See kõik kokku annab ettekujutuse, milline võiks olla tänapäeva inimese roll meie keskkonna hoidmisel. Näpuga me liigselt ei näita, ei tekita suuri aktsioone, me juhime tähelepanu.