Ligipääsu loogikale vaatajale ei võimaldata, ehkki see on olemas – algteoses, eeposes, mida on ka romaaniks nimetatud. Autor Vahur Afanasjev ei ole meid maha jätnud, ega ilma vastustest. Absurd kestab nimelt täpselt senikaua, kuni ainet nähakse realistlikuna, ja viimast lavastaja-dramaturg Ivar Põllu järjekindlalt teeb.

Ometi, kui mingi motiiv on nii äärmuslikult mõistusevastane ning ebapraktiline - oodata aastaid laste kasvamist kättemaksu tööriistaks, siis see ise juba vihjab, et lugu on kiiksuga.

Loe veel:

Meelis Oidsalu arvustust Eesti Päevalehes. „Enne Serafima ja siis Bogdan. Kas Tartu Uus Teater sai sooritusega hakkama?"

Eesti Ekspressi kultuurilisas Areen ilmunud Katrin Tegova artikkel „Serafima ja podagra"

Maalehes ilmunud Margus Mikomägi artikkel "Serafima + Bogdan" - halastamatu, hingetõmberuumi välistav kurjus. Monumentaalne"