Niisiis Otto Müller on tapetud, nagu ütleb lihtne ja pretensioonitu pealkiri, mis teisalt, kui raamat läbi, tundub ainuõige. Tapetud omaenese sünnipäeval. Püstolilasuga. On selle surmaga, kuidas on, aga vaevalt tahab keegi teise ilma minna nii, et kõik lähedased tunnevad selle üle siirast rõõmu. Hea, et pidu püsti ei pandud.

Otto Müller. Ta poeg Oliveril on tunne, et see pole üks mees, vaid terve armaada inimesi, kes peitub Otto Mülleri kehas. Üks on heatujuline kaarte mängiv ja niitmist õpetav isa, teine võsas rassiv ja laiskade laste peale karjuv töörügaja, kolmas ülikonda selga tõmmates kordi suuremaks muutuv tähtis ja võõras mees, kes võttis vastu riigipäid ja Eesti ülesehitajaid, neljas maadluskuulsus, viies kõiki lähedasi moel või teisel endale allutav tüüp, kuues lihtsalt lurjus... Otto Mülleri suur ja lämmatav vari laiub üle terve mõisa.

Aga nüüd on Ott Müller tepetud ning kohalviibijatel tuleb rääkida politseinikele Gabrielile ja Agnesele – neilgi on kummalgi raamatut läbiv stoori – oma lugu, mis liigub nii minevikus kui olevikus, avades Otto Mülleri ja loo rääkija tausta, vahekorda, elu ja tundeid.

Oliver. Noorem poeg. Tahtis saada viiulimängijaks, aga on lihtne tehasetööline. Inimese elu eesmärk ei saa olla tunded, vaid tuleb raha teenida, arvab isa, kuid pojast ei arva midagi.

Oskar. Vanem poeg. Oli lootustandev kümnevõistleja, kuid igavene teine, millega isa raevu ajas. Juhib üht isa ettevõtet, kuid loodab saada mõisahärraks, kui esimene pärija. Otto Müller aga ei päranda luuseritele midagi.

Marleen. Verinoor puruvaesest perest pärit kullakaevaja, Otto Mülleri armuke, kes võinuks ootamatult pärida kõik.

Merle. Otto Mülleri väärikast suguvõsast pärit abikaasa, psühholoog ja pereterapeut, kes oskab aidata teisi, kuid mitte ennast ja oma peret. Mis tundega ta vaatab, kui ühtäkki astub sisse Marleen...

Anneken. Oskari abikaasa. Eeskujulik perenaine. Alandlik ja ülimalt töökas. Nagu hall hiireke, kes mõisas kõike korras hoiab.

Monika. Oliveri teine abikaasa – esimest armastab mees endiselt – kaunitarist elupõletaja, kes võtab südamerahuga Otto Müllerilt vastu väärtuslikke kingitusi ega põe, kui see elukaaslase endast välja viib.

Reeli. Oliveri esimene abikaasa. Lootis mõisast püstipäi lahkudes põletada kõik sillad. Kunagine laskesuusatšempion. Sirge selja, kõva käe ja range ellusuhtumisega.

Robert. Oliveri ja Reeli poeg. Muretu, kuid liiga noor, et maailmaasjadest aru saada. Otto Mülleri lemmik, sest on saanud tema naise sarmi ja tema jõu.

Keegi neist on mõrvar.

Tuleb tunnistada, et raamatu ülesehitus on suurepärane. Ajal, kui igaüks räägib oma lugu, kandub pilk ka minevikku ning samas pikitakse sisse nii Gabrieli kui Agnest. Üksjagu igas suunas põrklev, kuid samas mitte laialivalguv, vaid tuuma kooshoidev. Süžee on piisavalt põnev ja eluline ehk siis kohati tundub, et Otto Müller ja ta lähikondsed pole väljamõeldud, vaid reaalsed tegelased. Hea Eesti keel, sujuv tekst, kena jutustamisoskus... Ega muud olegi öelda, et üks väärt kodukootud krimka.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid