FAKTIKONTROLL | Vaktsiinivastased ei soovi endale vaktsineeritute doonorverd: “Sellist tapmise meetodit kasutatakse rotimürgis!”

Samal ajal kui verekeskused jagavad sotsiaalmeedias appihüüdeid uute doonorite leidmiseks, arutlevad vaktsiinivastased selle üle, kelle verd nad üldse tahavad ja kelle oma mitte.

“Vaksitute verd ei tohiks üldse vereülekandeks kasutada. See peaks olema lausa keelatud ja karistatav. Verd võiksid anda ainult need, kes on vaktsineerimata,” seisab sotsiaalmeedias levima läinud doonorlusteema postituse all. Enam kui saja kommentaari hulgast leiab reeglina vaid neid, kes end vaktsineeritud inimese annetatud verega päästa ei lubaks.

Teemapüstitus tekkis nädala alguses, kui gruppi “Ravimite ja vaktsiinide kõrvaltoimed” postitati teemalõng, millega väideti, et vaktsineeritud inimeste veri sisaldab eluohtlikke ühendeid ning jälituskiipi. Tabava pealkirjaga “MITTE MINGIL JUHUL!” on postitus saanud tuhandete inimeste tähelepanu.

Mida väidetakse?

Esimene väide: “Sellega [vaktsineeritud verega – toim.] saate kaasa kogu nanopaketi ja muu veres sisaldava, mida kiivalt varjatakse tänaseni, aga on fakt!”

Kahjuks ei ole postituse autor toonud enda “fakti” juurde ühtegi tõestust või algallikat, mille põhjal antud järeldus on tehtud. See-eest küsis Päevalehe faktikontroll ekspertidelt, kas sellistel hirmudel võib alust olla. .

“Lühike vastus on “ei”,” kommenteerisid nanopakettide küsimust Ravimiameti bioloogiliste preparaatide osakonna juhataja Triin Suvi ja spetsialist Pille Säälik.

“Ilmselt on postituses mõeldud mRNA vaktsiinides olevaid lipiidseid nanoosakesi,” leidsid nad ja selgitasid, et kuna vaktsiine ei süstita vereringesse vaid lihasesse, laguneb enamik vaktsiinis olevatest nanoosakestes juba sealsamas, kuhu süstal nad viis. “Juhul kui tõepoolest jõuab mRNA vaktsiiniosakesi doonorvere kaudu patsienti, siis ei juhtu patsiendiga midagi, sest vaktsiin ei sisalda elujõulist viirust ning ei põhjusta haigust.”

Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse juhataja Ave Lellep lisas, et doonorite valikul lähtub verekeskus Ravimiameti juhistest, mis on kooskõlastatud nii Terviseameti kui ka ECDC (European Centre for Disease Prevention and Control ehk Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus) juhendiga. “Pärast vaktsineerimist surmatud viirusega, paljunemisvõimetu viirusvektoril põhineva vaktsiiniga (nt AstraZeneca ning Janssen vaktsiinid), komponentvaktsiiniga või mRNA vaktsiiniga (nt Pfizer/BioNTech ja Moderna vaktsiinid) on doonoril vere loovutamine lubatud koheselt, kui ta on terve ja enesetunne on hea.”

Teine väide: “Vaktsineeritute veri võib sisaldada muuhulgas mitmesugust nanotehnoloogiat ja grafeenhüdroksiidi jt aineid, mida sel juhul, kui te vere vastu võtate, saate endale. Ühesõnaga tuleb kiip vere kaudu üle”

Nanotehnoloogiat sai eelnevas lõigus juba puudutatud, kuid täpsustuseks - inimeste veres on väga mitmeid eluks vajalikke osakesi, mis jäävad nanomeetrite suurusjärku. “Selles suurusvahemikus on ka palju veres loomulikult ringlevatest meile vajalikest ühenditest.” Ehk see, kas meie veres juba on või tuleb doonorverekaudu nanoosakesi, on paratamatu - need on ja peavad seal olema, kuid need ei ole inimesele kahjulikud.

Grafeenhüdroksiidi ja grafeenoksiidi panevad vaktsiinivastased tihtipeale ühte patta, mis võib tulla nii teadmatusest kui ka üldisest segadusest. Grafeenoksiidi kohta on faktikontroll juba varasemalt ülevaate teinud (1). Mitte ühelgi grafeenoksiidiga (või grafeenhüdroksiidiga) seotud väidetele pole kinnitust leitud ning tegemist on olnud laialt leviva valega.

Kiipide kohta on COVID-19ne vastu vaktsineerimise algusest lükatud ümber mitmeid valeväiteid (2) (3) (4). Koroonavaktsiin ei sisalda kiipe ja kindlasti ei sisalda ka vaktsineeritud inimese veri kiipe.

Kolmas väide: “Seetõttu, kui teil peaks olema vajadus vereülekandeks, siis kutsuge või paluge verd isikult, kes ei ole vaktsineeritud. Te saate seda inimest paluda ja tema veri kantakse üle.”

Kõige tavalisemas vereülekande olukorras - ei, selline pole veredoonorluse praktika. “Üldjuhul on vereülekande näol tegu elupäästva raviviisiga, nii et kui patsient juba vereülekannet vajab, on tema seisund väga tõsine,” selgitasid protseduuri Ravimiameti spetsialistid. Seda, et patsient saaks või võiks endale “eri”verd paluda, pole kindlasti tavapraktika.

Otsus: Vale. Patsiendid ei pea muretsema verekvaliteedi pärast. Vaktsineeritud veri on ohutu ja ei sisalda mingeid ohtlikke nanopakette või kiipe. Valearusaam on ka see, et kriitilises olukorras oleks võimalik patsiendil valida ülekantavat verd.

Miks on vaja doonorverd?

Vastab PERH-i verekeskuse juhataja Ave Lellep:

Vereülekande vajaduse üle otsustab patsiendi raviarst. Peamiselt vajavad vereülekandeid vähktõve, maksahaiguse, verejooksuga, raske traumaga, aneemia, leukeemia, põletuste ja paljude teiste haigustega patsiendid sh paljud haiged lapsed, vereülekandeid tehakse nii operatsioonidel kui sünnitustel.

Eelmisel aastal kogusid Eesti verekeskused ligikaudu 29 000 doonorilt kokku ca 52 000 veredoosi. Üks kogutud veredoos, mis saadakse ühelt doonorilt, jagatakse verekeskuses komponentideks. Doonoritelt kogutud verest valmistasid 2021. aastal verekeskused haiglatele ligikaudu 100 000 verekomponenti, mis kanti üle 15 000 patsiendile.

Kui palju ja milliseid verekomponente ühele patsiendile üle kantakse sõltub juba konkreetse patsiendi seisundist ja haigusest. Näiteks raske traumaga või massiivse verejooksuga patsient võib vajada suurtes kogustes erinevaid verekomponente, mis omakorda tähendab, et ühe patsiendi elu päästmiseks on vaja mitmekümne doonori verd. Loomulikult on patsiendil õigus arstiabist või teatavatest protseduuridest keelduda.