Kaido Kallikorm: ametnikud tõrjuvad eakad riigiga suhtlemisest kõrvale

E-riik on valmis suhtlema vaid nendega, kellel uusim riist- ja tarkvara

Oleme juba aastakümneid kuulnud riigijuhtide levitatavat mantrat, kuidas Eesti on õitsev tehnoloogiakants, arenenud e-riik. Allhankeriigist liigutakse aina tarkade töökohtade suunas, kiidab peaminister Kallas oma sõnavõttudes. Varem, 10-15 aasta eest, see tõepoolest oligi veel nii. Eesti kiire areng ja edulugu pälvis maailmas omajagu äramärkimist, õppimist ja järgi tegemist.

Tänases reaalsuses on riik paraku vaikselt ja vargsi lahti ühendanud suurusjärgus 300 000 inimest ega oma enam mingit tahet olla inimeste, s.t kodanike jaoks olemas. Seda on ligemale kolm korda rohkem kui automaksustavaid fantoome. Kahetsusväärselt näikse minnalaskmise muster aina jätkuvat.

Eestis elab hinnanguliselt umbkaudu 300 000 vanemaealist või pensionäri. Olen ise aastakümneid nii riigi kui erasektoris IT arendustega tegelenud. Seepärast tean, et enamik pensioniealisi kasutab n-ö teise ja kolmanda ringi arvuteid, väga sageli selliseid, mis on laste ja lastelaste käest või sotsiaalabina saadud. Arvutite kasutus on eakate puhul pigem tagasihoidlik – päevalehed, meilindus, pildialbumid ja kuni viimase ajani ka suhtlus riigiga, s.t erinevate ametitega – avaldused, teavitused, pöördumised, tervis jms. Seda viimast, suhtlust riigiga, kahjuks enam reaalsuses eriti ei kohta, sest digiallkirjade andmine vanemate arvutite omanike jaoks on muudetud võimatuks.