RAAMATUBLOGI: Pilguheit tänapäeva Tšernobõlile, Venemaale ja Ukrainale läbi võika krimiloo...
Morgan Audic, „Piisavalt põhjuseid surra“, tõlkinud Madis Jürviste, Koolibri, 404 lk.
Taaskord ronivad võõramaalased võõrale mängumaale ehk seekord otsustab prantslane Morgan Audic kirjeldada Tšenobõlit pärast seal toimunud tuumakatastroofi. Ühest küljest tahaks käe ette panna – ärge rääkige sellest, millest teil pole suurt aimu – kuid teisalt... Esiteks Audicil on aim ning võttes Tšernobõli suurõnnetuse aluseks, oskab ta tõmmata sügavaid ja mõtlemapanevaid piirjooni kahe maailma Ukraina ja Venemaa vahel. Teiseks: kui asja sees olnud ehk ukrainlased ja venelased hoiavad suu kinni, siis on ka eemalt tulnud sõnal väärtus. Ning lõpuks: krimiromaanis võib reaalsuse viia enamate lugejateni kui panna nad mõtlema.
Morgan Audic on kirjutanud üsna võimsa romaani, mille tegevus toimub vana tuumajaama ümbritsevas kiiritatud tsoonis, mis peaks olema suletud, aga ei ole seda mitte: sinna korraldatakse ekskursioone, seal elatakse ning surrakse – toimuvad võikad mõrvad...
Kohalikud ametivõimud üritavad tapatööde toimepanijat tabada ja neile tuleb appi tuleb Moskva maffiabossi palgatud äraspidine ekspolitseinik Aleksandr Rõbalko, sealsamas Prõpjatis sündinud ja olusid tundev mees, kel pole palju elupäevi jäänud.
Mõrvad mõrvadeks, autor maalib nende ümber tõepärase ja masendava pildi Venemaast ja selle suhetest Ukrainaga, sest lahingud Donbassis juba käivad.
- - -
„Selles sõjas tulistab vend oma venda või parimal juhul onupoega,“ lausus Ossip. „Ja isegi kui võetakse sihikule vaenlane, võib tabamuse saada mõni kaugem sugulane. Kuradi räpane sõda. Selles on midagi... Ehh, kuidas see nüüd oligi... Mu tütar, tead, on psühholoog, ja ta rääkis mulle loo ühest kreeklasest, kes antiikajal magas oma emaga ja tappis oma isa. Tead, kellest ma räägin?“
„Oidipusest,“ vastas Rõbalko.
„Ju siis, jah. Ma olen palju mõelnud ja minu meelest on see sõda nagu Oidipuse lugu. Kiievi väed tahavad tappa oma vene isa, venemeelsed mässulised võitlevad selle nimel, et ühineda oma nõukoguaegse emamaaga. Ja selle nimel notivad ühe ja sama pere liikmed rõõmsalt üksteist maha.“
- - -
Ja veel...
- - -
„Kas ma ei armasta Venemaad? Ma lausa väga armastan Venemaad! Ja venelasi samuti. Ma räägin vene keelt. Söön vene toitu. Armastan vene autoreid. Tolstoid. Gogolit. Dostijevskit. Mulle meeldib vene hing. Mulle meeldivad Venemaa pagana piiritud avarused. Ma tõmban vene sigarette. Joon vene viina. Kütan vene gaasiga, kui nad tarneid ei lõpeta. Ma olen venelastega keppinud.
Probleem ei ole mitte Venemaas ega venelastes. Probleemiks on võim. Kõik need kindralid, kõik need poliitikud, kõik need ärimehed, kes tahavad ikka ja aina suuremat võimu ja ikka ja aina suuremaid maid. Nad hävitavad kõike ja kõikjal.“
- - -
Niisiis viib autor oma romaani tegevuse radioaktiivse Tšernobõli keelutsooni, mis samas on kui peegelpilt kaasaegsest Venemaast ja mõneti ka Ukrainast. Nagu öeldud, mõrvalood mõrvalugudeks, peamine on sealse reaalse elu pisut ehk võimendatud kujutamine ning Euroopast ja euroopalikkusest on asi vägagi kaugel.
