KOLUMN | Margit Adorf: sa ei pea minema jaanilõkke äärde, kui seal on vastik sugulane

Lõpuks ometi on suvi ja puhkuste tipphooaeg. Jaanipäev, pööripäev, võidupüha toovad ka pikema nädalavahetuse. Kahjuks ei tähenda see paljude jaoks üldse mitte mõnusat lõõgastust, vaid tihket töörabamist, muret ja ehk hirmugi.

Hiljuti kurtis endine kolleeg, et ta on kurnatud, kuna inimesed pommitavad teda suvalistel aegadel erinevate koostöösoovidega. Hiljuti kurtis üks teine loominguline kolleeg, kuidas ta tunneb end nii väsinuna, sest väga palju on teha ja ei tea, mis otsast alustada. Samas on nad mõlemad olnud olukorras, kus tööd ei olnud peaaegu üldse ja eks seegi oli mõlema jaoks häiriv. Lahenduste leidmisel on aga esimene samm alati probleemi märkamine. Kui sa saad aru, et kuskil on error, siis alles on võimalik seda kõrvaldama hakata.

Üldiselt on iga asjaga siin elus nii, et parem, kui sa oskad triivida keskmisel tasemel, ei pinguta üle ega alla, ei lasku ekstreemsetesse äärmustesse. Sama on ka töö ja puhkuse tasakaaluga, puhkamise oskusega. Mõni ei oska seda kohe üldse, ei tea, kuidas aega maha võtta, kuni lõpuks midagi kuskil kokku variseb, tervis üles ütleb, kõik on puntras ja nutt varuks. Me peaksime unustama selle mantra, et kogu aeg tuleb olla valvel, kõike teha täie auruga, ei tohi istuda käed rüpes ja tegelikult ka seda, et kui juba puhkama hakata, siis viimase vindini. Siin tuleb kindlasti mängu ka see, et mis ühele sobib, see teisele üldse mitte.