RAAMATUBLOGI | Mingem Rootsi kõige karmimasse piirkonda Sarekisse, kust pole ei abi saada ega pääsemist...

Ulf Kvensler, „Painajalik rännak“, tõlkinud Liisa Koppelmaa, Tänapäev, 374 lk.

Õnnetused hüüavad tulles, hõikavad ette, et kuule, mõtle nüüd pisut... Aga ei mõelda.

On trio – Anna, Henrik ja Milena. Käivad igal aastal metsikut loodust nautimas. On minemas taas, kuid ühtäkki saab neist kvartett, kui Milena tahab seltskonnale tutvustada uut kallimat. Jacob on ülimalt meeldiv, aga...

Enamasti on kriminaalne kirjandus tavaeluga seostamatu, sest tuleb luua lugejaid paeluv süžee. Politseinikud tunnistavad, et enamus tapatöid lahendatakse paari tunni jooksul, sest kas naabrimees löödi viinaviskamise käigus maha või virutas naine veidi kõvemini panniga... Segaseid (raamatu)kuritegusid tuleb ette harva, sest inimesed on enamasti mõistlikud.

Eelmainitud trio ei ole mõistlik. Tuleb keegi Jacob, keda keegi ei tea (vaid Annal on sisetundmus, et on meest kuskil näinud), ja muudab plaanid ümber – me läheme Rootsi kõige karmimasse piirkonda, Sarekisse, kus pole ei abi ega päästmist, aga mina oskan seal ellu jääda. Ja minnaksegi. Aga ei jääda ellu.

Ulf Kvensler tunnistas, et kirjutas loo eelkõige filmistsenaariumiks, aga ka raamatuna on see hea, sest Rootsi krimikirjanduse akadeemia (kas Eestis on säärane institutsioon, ja kui mitte, siis miks?) valis „Painajaliku rännaku“ aasta parimaks debüütromaaniks.

Hingemattev keskkond. Metsik ja andestamatu loodus, mis paljastab inimese varjujäävad tahud. Matk, mis muutub õudusunenäoks...

Raamat põhineb suuresti Anna, ellujäänu, ülekuulamistel, kust peaks selguma tõde. Aga...

Midagi pole öelda, „Painajalik rännak“ viib lugeja kaasa ja Sarekisse, olgu see nii kaunis ja ürgne kui tahes, igatahes ei kipuks.