Kätlin Konstabel: Nora Maria London kasutas psühholoogiat osavalt ära. Ta tegi oma vanuse ja tegelaskuju stiimuliks

Kui autor tahab kirjutada fiktsionaalse tegelase arvamusest – mitte enda omast – tekib kummaline olukord. Kas autor võiks esitada hiilgavalt komponeeritud kirjatüki Alar Karisena? Tuvina Tallinna Raeplatsilt? Vaarikamorsina?

Noorust rõhutatakse teksti sees veel kordi ja kordi, sel pole võimalustki meelest minna. Esmamulje efektist on küllap kõik kuulnud – esmasena laekuv info kellegi kohta loob meie peades terve kujutluspildi ja mõjutab tugevalt seda, millisena me järgnevat infot tajume.

18-aastane, kes kohe ka ütleb, et ta on erinevalt eakaaslastest Ibseniga sina peal – muidugi võib see kultuursele žüriile mõjuda, kui nad tegelikku autorit lugemise hetkel ei tea!