TÄISMAHUS: Lastekodus surnud väikelaps pärines keerulise eluga perest
Eile kirjutas Eesti Päevaleht Tallinna lastekodus surnud poolteiseaastasest Tiiast. Siiani tema surma põhjuste kohta mingit infot ei väljastata. Kes aga oli see väike tüdruk ja miks ta oli lastekodus?
Eesti Päevaleheni jõudis Tiia ja tema viie õe-venna lugu juba septembris 2011, kui Tiia oli alles mõnekuune. Ta sündis täiskasvanute konfliktide, eri arusaamade keskele. Kolm päeva sai beebi olla oma emaga, kuni Tiia otse tema käte vahelt väevõimuga ära tõmmati. Otsus Tiia vanematelt ära võtta tehti aga juba enne tema sündi 2011. aasta mais, mil alla seitsmeaastased õed-vennad Lasnamäe linnaosavalitsuse eestvedamisel isast-emast eraldati. Kuna vanemate ebapädevust laste kasvatamisel nähti nii tõsisena, otsustati kohe pärast sündi ära võtta ka Tiia.
Tiia isa Heiki on enamiku oma elust teinud juhutöid ehitusel. Tema ema Siiri on olnud lastega kodune. Mõlemal vanemal on põhiharidus. Pere on elukohta otsides kolinud omajagu. Lasnamäele kolisid nad 2010. aasta augustis, pärast seda, kui Mustamäel üürikorteris elavale perele eraldati munitsipaalkorter Raadikul. Nad said seal elada kuni novembrini, kuni Heiki ja sotsiaaltöötajate vahel tekkisid esimesed konfliktid.
Vajasid tuge
Enne Tallinna tulekut elas perekond Kesk-Eestis, kus nendega tegeles kohalik sotsiaaltöötaja. Tema hinnangul vajas pere küll omavalitsuse tuge ja nende elamistingimused ei olnud just kiita, kuid spetsialist ei näinud põhjust lapsi perest eraldada. Seda vajadust ei näinud ka Mustamäe sotsiaaltöötajad.
Lasnamäel tekkisid juba mõne kuu möödudes sotsiaaltöötajatega erimeelsused, kuni kevadel viidigi viis last pere juurest ära. Selle otsuse langetas linn vaid oma hinnangule tuginedes, enne kui kohus laste ära võtmist arutas. Kohtusse jõudis asi alles sama aasta sügisel.
Eesti Päevaleht on läbi lugenud linna poolt kohtule esitatud dokumentatsiooni, kus on kirjeldatud, milles seisnes Lasnamäe linnaosavalitsuse sotsiaaltöötajate hinnangul selle pere probleem. Mitte ühtegi reaalset lapse elu ohtu panemise intsidenti seal kirjas ei ole. Küll aga on kirjeldatud terve rida sündmusi, kus on vanematele ette heidetud tegematajätmisi.
Näiteks olukord, kui üks lastest oli haiglas, kuid ema ei läinud teda sinna vaatama. Temal aga ei olnud see võimalik, kuna ta pidi hoolitsema nelja teise lapse eest. Teine intsident seisnes selles, et üks lastest oli saanud põletushaavu, tegemist oli aga õnnetult ümber läinud teetassiga. Vanematel ei olnud võimalik ka lasteaiakohtade eest tasuda.
Linnaosa oli kohtule ka esitanud ebatõeseid väiteid. Näiteks väitsid nad, et üks laps hammustas endal sõrme otsast ära. Ometi on kõigil lastel kõik kümme sõrme siiski olemas. Tegu oli tegelikult lapsega, kes põeb epilepsiat ning kes tõesti ühe haigushoo ajal sai kannatada, kuid need haavad sõrmel paranesid.
Kohtu toimikus ei ole kirjeldatud ühtegi intsidenti, mil mõne lapse vastu oleks kasutatud vägivalda. Ei ole ühtegi viidetki ei alkoholismi ega narkomaania kohta. Kumbagi vanemat ei ole tunnistatud teovõimetuks. Maakohtu otsus oli, et lapsevanemad peavad töökoha leidma, et lapsed tagasi saada. Muid juhtnööre aga ei antud. Laste isa on tänaseks 57-aastane ja üritanud enda sõnul töötukassa kaudu tööd hankida, kuid tulutult. Isa teeb siiski juba mõnda aega juhutöid ja mingi sissetuleku perele ikkagi tagab.
Kohtupidamine ja otsustamine, kes ja kus lapsi peaks kasvatama, on kestnud ligi kaks aastat. Vaidlusega jõuti välja riigikohtuni, kust asi uuesti maakohtusse saadeti. Riigikohus küll ütles välja põhimõtte: asjaolu, et vanemad ei tule toime pere igapäevaelu korraldamise ja laste arendamisega, ei anna veel alust vanematelt hooldusõigust täielikult ära võtta ega lapsi perest eraldada. Sellises olukorras on põhjendatud osutada vanematele abi ja juhendada vanemaid laste kasvatamise küsimustes.
Õed-vennad elavad eraldi
Õiguskantsler alustas juba mullu omagi menetlust, kuid ei ole samuti siini mingile otsusele jõudnud. Tema pööras tähelepanu hoopis asjaolule, et Heiki ja Siiri lapsed pandi elama kolme erinevasse asutusse. Üldpõhimõtte kohaselt tuleks aga õdesid-vendasid ikkagi koos hoida. Tiia aga oli omaette, neli vahepealset last koos ja kõige vanem samuti üksi ning nende vahel ei ole isegi kohtumisi korraldatud.
Nii ongi vanemad viimased kaks aastat veetnud neid kolme asutust külastades, igat kaks korda nädalas lubatud külastusaegadel.Linn hakkab uurimaTiia ema Siiri meenutab, kuidas ta tütar oli lastekodus pidevalt oksendanud, sest talle ei leitud sobivat piimasegu ning laps ei võtnud korralikult kaalus juurde. Lisaks oksendas Tiia välja talle antud ravimeid. Isegi poolteiseaastasena ei suutnud ta veel seista. Kuigi Siiri palus, et tal lubataks toita last rinnapiimaga või vähemalt lastaks tal piim pudelisse panna, et seda lapsele antaks, siis ka see keelati ära. Alles hiljuti, kui Tiia oli juba aastane, avastati, et tal on laktoositalumatus ja talle leiti sobiv segu.
Hiljuti tehti Tiiale rehabilitatsiooniplaan ja arst määras talle diagnoosiks psühhomotoorse arengu tugeva mahajäämuse, mille tõttu vajas ta ööpäev läbi järelevalvet.
Linna sotsiaal- ja tervishoiuamet moodustas eile komisjoni eesmärgiga selgitada välja Tiia surma asjaolud. Komisjoni kuuluvad lisaks linnaametnikele lastehaigla neuroloog, patoloog ning lapse perearst. „See on äärmiselt kahetsusväärne juhtum, mis vajab üksikasjalikku uurimist,” ütles abilinnapea Merike Martinson. „Peame tegema kõik, et tulevikus vältida taoliste juhtumite võimalikkust. Kui surm oli põhjustatud ebapiisavast jälgimisest või hooletusest, ei saa see jääda karistuseta, kuigi lapse elu see enam tagasi ei too.”
