RAAMATUBLOGI: Vein ehk alkohol on katkematu tõestus, et jumal armastab meid
Kann külma õlut pärast sauna, klaas head veini gurmeetoidu kõrvale, klaas viskit pärast väsitavat tööpäeva… Kõlab ahvatlevalt? Jah, millegipärast on jumal saatnud inimkonnale alkoholi.
Ega keegi teagi täpselt, millal, kuidas ja miks esimene sõõm käärimisprotsessi tagajärjel tekkinud jooki pruukis, kes pruulis esimese õlle, valmistas veini või viski. Küll aga on teada, kuidas need protsessid toimivad ning ajas muutuvad.
Tõsi, pärast raju õhtut tekkinud pohmelli põhjus on endiselt üsnagi selgusetu ning ravimit pea selgitamiseks pole kah leitud, ent teadus areneb, ehk kunagi tulevikus…
Raamatu täiendav pealkiri – Alkoholi tekkimise ja pruukimise lugu – annab aimu, mida kaante vahelt leida võib. Ehk siis populaarteaduslik jutt sellest, mille vastu Jevgeni Ossinovski vihaselt võitleb, kuigi suurema eduta.
„Maailm seiskub ja aeg nihkub, kui rüüpad esimese õllelonksu uduga kaetud klaasist,“ kirjutab Adam Rogers. Poleks õlut, poleks kaasaegset maailma, arvab nii mõnigi arheoloog ja antropoloog. Just õllepruulimine ärgitas inimesi paikseks jääma ja põllumajandust arendama, selle asemel, et nomaadidena ringi rännata. Väidetavalt sai alkoholi tootmisest alguse sotsiaalne ja majanduslik revolutsioon, mis võimaldas Homo Sapiensil saada tsiviliseeritud inimolendiks. Vaat nii!
William Faulkner olla öelnud, et tsivilisatsioon saab alguse destilleerimisest. Raamatu autor astub sammukese kaugemale ja kuulutab: alkohol on klaasi kallatud tsivilisatsioon.
Ja mis puutub jumalasse – keda Juri Gagarin kosmoselennul siiski ei näinud – siis Benjamin Franklini arvates on ta olemas. Nimelt viinamarjadele sadav vihm, mida seejärel võib muuta veniks, on „katkematu tõendus, et Jumal armastab meid ja tahab meid näha õnnelikena.“
Raamat seletab jumaliku protsessi lahti algusest lõpuni. Peatükkide kaupa. Pärm, suhkur, käärimine, destilleerimine, laagerdamine, lõhn ja maitse, keha ja aju ning lõpuks pohmelus.
Ega siin palju selgitada olegi. „Kärakas“ on tüüpiline Imelise Teaduse sarja raamat, mille lugemine pakub lisaks harimisele naudingut kõigile meeltele – silme ees kangastub jahe õlleklaas või keelel on tunda viski maitset ja sõõrmetes konjaki lõhna.
Siinkohal annaks sõna seda teemat märksa paremini tundvale inimesele. Bioloog ja napsiraamatute autor arvab „Kärakast“ kirjastuse kodulehel järgmist.
Adam Rogersi raamat „Kärakas. Alkoholi tekkimise ja pruukimise lugu“ (ingl k „Proof. The Science of Booze“) räägib alkoholist: mis see on, kuidas seda tehakse, miks me seda tarbime ning kuidas see meile mõjub. See on „alkoholi lugu“, kus juttu ülimalt keskendunud tööst koostisosade ning tehnoloogiate täiustamise kallal läbi kõigi nende aegade, kui seda valmistatud ja tarbitud on.
Alkoholil on pikk ja värvikas ajalugu. Selle eesmärgipärane tootmine on küll paljudele kultuuridele ühine, kuid geograafilised, religioossed, kultuurilised ja sotsioloogilised eripärad loovad maailma eri piirkondade ja rahvaste jookides erakordselt nauditava mitmekesisuse. See on olnud inimeste rituaalse elu ja lõõgastusharjumuste keskpunktis seni kaua, kui me oleme olnud tsiviliseeritud liik. Igaüks võib leida midagi oma maitsele sõltuvalt tujust, tervisest, seltskonnast ja veel mitmest asjaolust. Nii nagu süüa, riietuda ja üldse elada on võimalik ka kvaliteetselt ja kultuurselt – kusjuures see ei ole kindlasti seotud jõukusega –, nii on juuagi võimalik kultuurselt. Alkoholi tarbimine on kultuuri osa, mis settinud läbi aja. Inimese ja tulivee suhte mõistmine annab võtme mõistmaks inimese suhet kõige ülejäänuga – keemia, bioloogia ning meid ümbritseva looduse ja universumiga, meie endi kultuurinormide ja ka üksteisega.
Kuidas see kõik kunagi algas? Inimese esimene kokkupuude alkoholiga toimus kümnete aastatuhandete eest, kuid mõistagi ei ole meil sellest ajast mingeid märke. Kirjutada toona ei osatud. Samas võib seda kõike loogikat appi võttes küllalt täpselt rekonstrueerida.
Edasine areng on seotud suuresti destillatsiooniga ning see on juba pisut paremini dokumenteeritud. Kirjalike jälgede kohaselt said sellega esimestena hakkama Babüloni alkeemikud (näide selle kohta, et tasub oma tarkused savitahvlitel jäädvustada). Esialgu oli destillatsioon pigem maagiline trikk, mis lubas olemasolevaid keedunõusid kasutades vedelikust selle „hinge“ kätte saada.
Tänapäeval on tegemist juba ülimalt keeruliste teadusuuringute ning tehnoloogiate, suurte koguste ning peente, tihti saladuses hoitud retseptidega. Samas on algained ju kõigile kättesaadavad – vesi, pärm, suhkur ja veel sõltuvalt joogist need looduslikud materjalid, mida kääritatakse ja hiljem destilleeritakse ning milliseid aineid neile jookidele valmistamiseprotsessides lisatakse.
Väga meeldivalt on teadusajakirjanik Adam Rodgers võtnud kogu selle ainestiku kõigepealt algosadeks. Nii on raamatus eraldi peatükid pärmidest ja suhkrutest ning kääritamise, destilleerimise ja laagerdamise protsessidest. Lõppsaaduste mõistmiseks on need lustlikult kirjutatud peatükid lausa hädavajalikud. Me saame teada, miks on tulemus just selline, nagu see on. Seejärel võtab autor ette järgmised teemad. Millest tekivad alkoholide lõhnad ja maitsed ning millised need on? Missugune on siin valitsev erakordselt nauditav mitmekesisus? Kuidas ja mille kaudu mõjub alkohol meie organismile? Millised ohud meid selle tarbimisel ähvardavad?
Konkreetsetest näidetest on tunda, et raamatu on kirjutanud ameeriklane, mis on aga kindlasti tervitatav meie tihtipeale liialt Euroopa-keskses maailmas. Mitmekesisus ju rikastab.
Ehk tunneb pärast selle raamatu läbilugemist nii mõnigi, hoides käes klaasikest hea viski või brändiga, selle aroomibuketis ja maitses peale muude komponentide ka ajalugu, tsivilisatsiooni ja kultuuri.
