TULEVIKU EESTI | Andres Tarand: eestlane kütab kliimat mõnuga. Meie majandus õitseb reostuse arvel

On kolmekuningapäev. Istun laua taha ja vaatan aknast välja. Lühikesest jalast tuleb alla linna poole hulk turiste, kõigil vihmavarjud pea kohal. Meenub, kuidas seitse aastat tagasi sõitles üks tuntud telemees neid, kes kliima soojenemisest räägivad, ja ütles: „Vaadaku aknast välja, kus see soojenemine on?”

Need, kellele seni ei ole selgeks saanud, mis on kliima ja miks ta soojeneb, ütlevad umbmääraselt, et nad seda ei usu. Teadlikumad tegelased väidavad aga, et kliima on alati kõikunud ja muutunud ning nemad ei usu, et inimesel (inimkonnal) selles mingit rolli on.

Oma vanuse tõttu olen usuküsimustes liberaalne ja vaidlust ei alusta (usu, mida soovid!). Mis aga puutub sellesse, mida teadus meile ütleb, siis tuleb ka vajadusel vaielda. Kuna pilt on sageli kõnekam kui palju sõnu, siis otsisin välja ühe enda tehtud graafiku, mis käib Tallinna, aga üldiselt ka Eesti kohta. Tulemused on arvutatud Tallinna lahe jääst vabanemise järgi ja tuletuskäik on seletatud raamatus „Eesti kliima minevikus ja tänapäeval”. Pilt kõneleb iseenda eest.

Eesti tõrksust kliima kaitseks samme astuda märgati eesistumise ajal ka Euroopas. Üheselt sedastas selle möödunud aasta lõpus europarlamendi roheliste fraktsioonis saadik Claude Turmes, kes märkis: „Selle asemel, et rakendada kõik jõupingutused saavutamaks kokkulepet, mis oleks kooskõlas Pariisi lepinguga, püüab Eesti eesistumine ohverdada hädavajaliku energeetika ülemineku fossiilkütuste lobitööle”.