Vene kirjandus ruulib juba sajandeid. Isegi seitse kümnendit kestnud sotsrealismi periood ei viinud taset alla. Jah, teosed, mis lettidele pääses, oli tihtipuhku täis punast saasta, aga ei saa öelda, et see oleks kehvalt kirjutatud. Kasvõi seesama „Ülesküntud uudismaa” mida koolis kohustuslikus korras tudeerida tuli – actionromaan missugune, kuigi võitlus käis kommunimi auks ja hüvanguks.

Idanaabri kaasaegsed raamatud, mis maakeelde jõuavad, on enamasti lugemist väärt. Eriti kui need vaatavad lähiminevikku ja proovivad mõista või vähemalt kirjeldada, mis toimus aastail, kui ehitati üles töörahva riiki.

Nii saigi hakatud lugema „Sööklaplokki”, kaanel mustvalge pilt kulpi löövast pioneerist, kes oli alati valmis. Jutt käib ühest pioneerlaagri vahetusest, mis, nagu toona tavaks, kestis kolm nädalat. Laager Tormilind ehk vene keeli Burevestnik (tihtipuhku, justkui iseenesest, hakkad raamatu teksti tõlkima mõttes vene keelde, eriti dialooge, kus mahlased väljendid on maakeeles pelgalt tuimad ja tühjad sõnad) suure Volga ääres. Noored – mõned entusiastlikumad kui teised – ja kasvatajad elavad oma elu ja ajavad oma asja keset kõiki neid ühistegevusi, millest laagrisuvi koosnes. On aasta 1980 ja käimas Moskva olümpiamängud.

Sai isegi oldud omal ajal laagrihunt ja just täpselt säärase elukooli pidi noor suvel läbi tegema. Just elukooli, sest tegevus, vähemalt teismelise eas, ei lõppenud siis, kui fanfaarihelide saatel lipp õhtusel rivistusel langetati. Ööski oli asju.

Ühesõnaga loed laagrielust ning noorte inimeste arenemisest – kasvatajadki sahmerdasid omavahel – ja ühtäkki miskid vampiirid. Esmalt ei saa arugi, mõtled, et peategelasel on kummaline kiiks näha siin-seal vereimejate vereimemist. Hakkad igaks juhuks vaatama tagumise kaane teksti ja tõesti – vampiirilugu. Mida lehekülg edasi, seda verisemaks läheb.

Kusjuures Venemaal olla täiesti žanr – pioneeriõudukad. Näiteks on olemas raamat „Timur ja tema meeskond ja vampiirid” ning veel üht-teist. Igati lahe.

„Sööklaploki” lõpp kisub igati Stephen Kingiks, kuid sisu jääb ikka rahvuslik-sotsialistlikuks, kirjeldades äärmiselt autentselt toonast aega, noorte tõekspidamisi, maailmanägemist, tundeid... Ühesõnaga Brežnevi-aegse noore inimese elu kogu selle täiuses.

Vampiirid, muide, peavad sisemise sunni ajel olema ideaalpioneerid, et massi seest mitte välja paista, mistõttu nad välja paistavadki. Ehk siis uus inimliik Homo Sovieticust, mis pidi olema kaheksakümnendateks juba ammu välja kujunenud, on vähem realistlik kui vampiirid. Ja selleks, et vampiiridest vabaneda on vaja meie aja kangelast.