Martin Veinmann: 25 aasta järel uuesti isaks saamine on hoidnud mind hästi elusana

Viiekümneselt hakkas ta uuesti nullist lugema endast poole noorema abikaasa ja vastsündinud pojaga. Seitsmekümneselt muheleb ta, et ehk on ta just tänu sellele teatris pikamaajooksjana vastu pidanud. Uude kümnendisse stardib ta Draamateatri staažikaima meesnäitlejana.

Näitleja edu ja ellujäämine sõltub lavastajast. Kuidas Mikk Mikiver sinu püsilavastajaks haakus? Sattusite Kuku klubis viinaklaasi taga tõsiselt teatri, elu, naiste üle filosofeerima? Või vennastusite ühistes korvpallilahingutes?

Olen ise hiljem sama mõelnud, et mis meid ühendas. Kolmas tegur, mis meid kindlasti liitis, oli veel: Eesti ja eestluse tagasi igatsus. See teema oli Mikiveri kõikide legendaarsete lavastuste ühisnimetaja.

Kui avameelselt te teineteisele oma elust rääkisite?

Pereelust mitte. Põhiliselt oli nii, et Mikiver rääkis. Mina kuulasin. Ilmselt paistis mu näostki, et haakusin tema mõttekäikudega, nii et ta võttis mu omaks. Lavastuste proovid algasid nii, et esimese tunni ta rääkis. Mitte ainult näidendi sündmustest ja rollidest, vaid laiemalt ajastust ja õhustikust selle taga. Selles oli Mikiveri suur truppi ühendav jõud! Esmalt suhted luua, suhtestada näitlejad laiemalt selle aegruumiga ja kirjanikuga, kelle lugu me lavale tooma hakkame.

Kursuseõe Kersti Kreismanniga oled laval pool sajandit mänginud! Tunned teda vaat et paremini kui oma naist?

No oma naist ma tunnen ikka ka. (Naerab.)