Mis ajendas inglise keele ja kirjanduse spetsialisti korraldama tervishoiuteemalist arutelu? Kas see eluvaldkond ei peaks jääma meedikutele, tervishoiuametnikele ja -poliitikutele?

Meie fookuses ei olnud tervishoid, vaid biopoliitika, mida võiks lihtsustatult defineerida kui strateegiaid, mida riigid kasutavad oma kodanike elu korraldamiseks mitte otsese sunni, vaid sotsiaalhoolekande ja tervisekontrolli kaudu. Kuna me kõik soovime olla turvatud ja terved, siis aktsepteerime üha suuremat kontrolli oma käitumise üle. Tegemist pole seega üksnes tervishoiuküsimuse, vaid ka filosoofia ja kultuuri, sealhulgas kirjanduse küsimustega. Praegune kriis pole ju esimene kord, kui peab tervise nimel ohvreid tooma ning pilguheit minevikku aitab ehk tänapäeva probleeme paremini mõista.

Oleme ajastus, kus räägitakse biopoliitika teemadel. Meie kehasse puutuvat, mille hulgas tervis on keskne mõiste, reguleerivad riiklikud huvid, praegu on tähelepanu all COVID-19. Ühiskondi ja riiki on läbi sajandite huvitanud haigete ja tervete eristamine, haiguste ennetamine, haigete ravi – elanikkonna tervis on enesestmõistetavalt avalik ja riiklik huvi, et ühiskond funktsioneeriks, et riik saaks tagada teenused, oleks turvaline jne. Samal ajal on igaühe keha tema ainuomand ja kellelgi ei saa olla õigust teha keha puudutavaid otsuseid ilma keha omaniku nõusolekuta. Mida biopoliitika tähendab, kust see mõiste tuli ja kuidas bio­poliitika seostub koroonakriisiga, ka Eestis?

Biopoliitika mõiste on üsna vana. Seda kasutas XX sajandi alguses rootsi politoloog Rudolf Kjellén, keda huvitas riik kui omamoodi bioloogiline üksus. Biopoliitikast on kirjutanud ka rassiteoreetikud-eugeenikud. Kõige rohkem on seda mõistet seostatud prantsuse filosoofi Michel Foucault’ nimega. Foucault’l tähistab biopoliitika uut liiki võimu, mille keskmes pole karistamine, vaid kontroll ning seda mitte üksikisiku, vaid kogu elanikkonna üle. Selle poliitilise ratsionaalsuse eesmärgiks on elu kindlustamine, korrastamine ja optimeerimine. Riik vajab terveid kodanikke ja maksumaksjaid, turumajandus terveid töötajaid. Võim n-ö riigistab bioloogia. Foucault’ teooria ei puuduta eriolukordi, vaid normaalset elukorraldust. See on tema teooria kõige mõtlemapanevam osa.

Protest kontrollimehhanismide vastu tekkis siis, kui ei saadud minna ööklubisse või puhkusereisile, kuid mitte siis, kui digilugu meie terviseandmed on kokku korjanud või kui me need Fitbiti kaudu Google’ile ära oleme andnud. Juba enne eriolukorra kehtestamist olid meist saanud kuulekad kehad, kes biopoliitilist kontrolli ei tunnetanud. Ehk on praeguse COVID-19 pandeemia üks õppetunde tähelepanu juhtimine meie elu biopoliitilisele haldamisele? Pandeemia ajal on paljud üle lugenud Foucault’ kirjelduse panoptikumist kui järelevalveühiskonna sümbolist. Palju on räägitud kontrollist ja eriolukorrast. Vähem on tähelepanu saanud jagatud haavatavus ning hool või vastutus teiste eest või meie osadus teistega. Ainult vabadust ja kontrolli vastandades me kahjuks nende biopoliitika keskmes olevate keerukate küsimusteni ei jõua.

Meie elu on tugevalt medikaliseerunud, peavoolu avalikus debatis jagunetakse ennekõike vaktsineerituteks ja mittevaktsineerituteks. Tervishoiu­infot paiskab terviseamet avalikkusse iga päev ja võime öelda, et infot on liiga palju, mitte liiga vähe, selleks et teha informeeritud valikuid. Erialati vaated sellisele info üliküllusele lahknevad. Tervise­eksperdid teevad seda, mida valitsus neilt ootab, neile ei peaks ju midagi ette heitma? Mida ütleb medikali­seeritud ühiskond humanitaarile?

Jah, praegu ei ole mureks info kättesaadavus, vaid info üleküllus ja kriitilise (meedia)kirjaoskuse puudumine, sealhulgas näiteks küsimuses, kuidas teaduslike teadmisteni jõutakse. Avalikkus soovib kiiret ja selget vastust, kuid teadustöö jõuab selgete järeldusteni aeglaselt ja harva on vastused ühesed. Humanitaaridele ja sotsiaalteadlastele näitab praegune pandeemia, kui palju tööd on vaja teha infokirjaoskuse vallas.

Teine murekoht on kaotsi läinud jagatud avaliku sfäär, kus meil oleks ühine arusaam sellest, mis on faktid ja kus toimub sisuline debatt. Seda ei asenda filtrimullides üksteise pihta karjumine. Praegune pandeemia pole mitte biopoliitilise kontrolli edulugu, vaid näide biopoliitilisest läbikukkumisest. Oleme jõudnud kriisi, kus me ei suuda enam kokku leppida, mis on faktid, kes on eksperdid ja mis on elamisväärne elu. Prantsuse antropoloogi Alain Bertho arvates on kriis välja toonud, et oleme kaotanud optimistliku lootuse, et tirime ennast sellest kriisist teaduse ja tehnoloogia abil välja.

Mida tähendab meile koroonateemalises infokülluses olemine, kas me tajume seda riigi hoolitsusena või on tunda ka ametite võimukasutust, hirmutamist, manipulatsiooni, et saada inimesed vaktsineerima?

See, kuidas infot tajutakse, sõltub killustunud infotarbimise ajastul väga tarbija eelhäälestusest. Elatakse väga erinevates inforuumides, mis häälestavad sama infot erinevalt tajuma. Meilgi on ju väga laialt levinud usalduse puudumine riigi ja võimu, aga üha enam ka teaduse suhtes. Loomulikult püüab kogu pandeemiaalane teavitustegevus inimesi oma käitumist muutma panna, kuid ma ei arva, et Eestis oleks hirmutamistaktikat laialdaselt kasutatud. Näeme, kui raske on teaduspõhisel seletusel võistelda emotsionaalsete reaktsioonidega, millega täitunud ühismeedia on olnud tõhusam kui riigi teavitustegevus.

Humanitaarile on koroonaajastu otsuste ja piirangute puhul tegu ka filosoofiliste, nt vabadust, elu ja surma puudutavate küsimustega. Surm on päevateema, koroonasse suremine, ka kõrges vanuses, on uudisväärtuslik. Meie ajastu surmakartusest on varemgi räägitud ja see iseloomustab lääne kultuuri. Surm on tabu ka Eestis, ehkki siin sureb paraku iga päev üle 40 inimese. Miks on koroonasurmad erilised?

Tõesti, meile meeldib uskuda, et me kontrollime oma elu, tervist ja tulevikku. Surm on inimestest distantseeritud haiglatesse ja vanadekodudesse, jääb meile nähtamatuks ning võimaldab alla suruda mõistetavat ärevust oma surelikkuse pärast. Ilmalikus ühiskonnas ongi surma raske mõtestada. Ka surmast kõnelevad narratiivid loovad pildi haigustega võitlemisest ja ellujäämisest ning, nagu juba Susan Sontag on näidanud, süüdistavad kaude ohvrit, kes lüüa saab. Surevad teised ja mitte meie. Nii et, jah, koroonakriis tõi surma pideva kohalolu igahommikustesse uudistesse ning see tekitas nii surmafoobiat kui ka sellele vastupidist käitumist ehk siis ohu eitamist või siis surmateemast mõtteid eemale juhtivaid tegevusi nagu veebis ostlemine või alkoholi tarbimine. Koroonasurmad ei olegi erilised, aga need aitavad meile meenutada, et me kõik oleme surelikud ja et meid ümbritsevad inimesed, kes on meist haavatavamad ning kelle ees meil võiks olla vastutus.

Suvel intervjuus „Millest reovesi ei kõnele?“ väitsid poliitikafilosoof Peeter Selg ja kommunikatsiooniteadlane Triin Vihalemm, et peaksime rohkem rääkima tervisekriisist välja kasvanud kriisidest nagu poliitiline kriis, hariduskriis, vaimse tervise kriis jne, ja et pole võimalik koroonakriisile kui nurjatule kriisile (mida on võimatu lõplikult defineerida) lõppu teha paari eriala ekspertide jõul, nagu praegu Eestis, aga ka kogu maailmas püütakse toimida. Vaja oleks pidevat debatti.

Mida lisaks humanitaar sellesse loetelusse, milline on koroonakriisi tähendus praegu ja pikemas perspektiivis humanitaari vaatepunktist? Kas see on mõjutanud arusaama elust, surelikkusest, vabadusest?

Olen igati Triin Vihalemma ja Peeter Selja sõnastusega nõus, sest meil on keskendutud peamiselt epidemioloogilisele ja majanduskriisile. Ma olen juba viidanud sellele, et pandeemia on nähtavaks toonud usalduskriisi teaduse ja üldse igasuguste ekspertide suhtes. Mingis mõttes tõi pandeemia esile ka individualismikeskse ühiskonna kriisi: me väärtustame omaenda vabadust ja mugavust ega soovi tunnistada jagatud haavatavust ning sõltuvust teistest. Idealistlikult oleks tore loota, et me väljume pandeemiast mingi laiema arusaamaga meie jagatud vastutusest. Ilma selleta ei suuda me hakkama saada järgmiste kriisidega. Prantsuse filosoof Bruno Latour loodab, et koroonakriis valmistab meid ette kliimakriisiks, aga mina pole nii optimistlik kui tema.

Mingis mõttes ehk tegi pandeemia ka nähtavaks n-ö kujutlusvõime kriisi. Kuigi harjumuspärane on öelda, et COVID-19 saabus nagu välk selgest taevast, on meil raamatukogutäis ilu- ja aimekirjandust, milles on pandeemiaid vägagi edukalt ette kujutatud. Enamasti on aga juttu tapjaviirustest nagu katk, aids või Ebola, kus on silmaga näha keha lagunemine või ühiskonna kokkukukkumine. Me ei oska hästi ette kujutada nähtamatuks jäävat aeglast vägivalda, nagu tänapäeva kriise on nimetanud Princetoni ülikooli keskkonnahumanitaaria professor Rob Nixon.

Tema käsitluses osutab kriisi mõiste vägivallale, sest kriis leiab aset järk-järgult, nt nagu kliimakriis või ka majanduskriis. Kuna vägivald või selle tekitatud kahju jõuavad meile ajalõtkuga, mitte dramaatilise murrangu, vaid aeglase murenemisena, siis me ei taju seda vägivallana. Praegune pandeemia on samasugune aeglane vägivald, mille kohta me pole veel ka osanud veenvaid lugusid jutustada. Palju on juttu piirangutest, aga tunduvalt vähem hirmudest, jagatud haavatavusest või hoolest, mis samamoodi on pandeemiaga kaasas käinud.

Piirangute sotsiaalsed mõjud ühiskonnagruppidele on erinenud. (Koroona mõjust naistele vt nt „Covid-19 and gender equality“ ja „COVID-19 sotsiaal-majanduslik mõju“. Soouurija ja feministina näen teravalt koroonakriisi soolist aspekti. Kas me saame väita, et COVID-19 on soolistunud nähtus? On andmeid, et naisi puudutab kriis tugevamalt, et me distantsõppe ja kodukontorite ajal kukkusime tagasi eelmisesse sajandisse, kui mitte varasemasse aega? Krahh puudutas ka Eestis paljusid naiste alasid, nt teenindus, haridus ja meditsiin, ka Eestis osutusid naiste alad koroona eesrindeks.

Jah, on kahetsusväärne, et Eestis pole rahastatud ühtegi põhjalikumat teadusprojekti, mis analüüsiks pandeemia ja eriolukorra soolisi mõjusid. Ajakasutuse uuringute põhjal paistab Eesti silma koduste tööde jaotumise soolise ebavõrdsuse poolest, seda eriti kui arvestada palgatööd tegevate naiste arvu. Pandeemia ajal see ebavõrdsus suurenes: ka varem suurema osa kodutöödest teinud emast sai eriolukorra ajal täiskohaga kokk, koristaja, põetaja ja koduõpetaja, kes sai oma kodukontoris töötada vaid siis, kui teised pereliikmed internetti ja arvutit ei vajanud. Meedia ja ühismeedia kajastasid samal ajal kuulsuste kureeritud kodust tegevust, mis ületöötanud ema jaoks lati ületamatusse kõrgusse tõstis.

On juba rahvusvahelisi uurimusi, mis juhivadki tähelepanu pandeemia ajal õitsele löönud uuele kodukultusele. Kodu muutus pandeemia ajal veelgi privaatsemaks ning selle taas erastamise poliitiline aspekt vajab lähemat analüüsi, sest see võib veelgi suurendada soolist ebavõrdsust, seda eriti ühiskonna vähemkindlustatud kihtides.

Haigestumise ja suremuse statistika näitab, et COVID-19 on raskem haigus vanuses 60+ kaasuvate haigustega meestele, keda vaevab kõrge vererõhk ja rasvumine. See on heal järjel, heal positsioonil olevatele meestele ohtlik haigus. Kas ehk just see on COVID-19 teinud nii eriliseks? Haigus puudutab otseselt globaalselt ja fataalselt, letaalselt kõige suuremaid ressursse käsutavat osa inimkonnast.

Jah, hea märkus. Kui ohvriteks oleksid osutunud vaesed arenguriikide naised, siis nähtavasti oleksid reaktsioonid kriisile olnud teistsugused. Pandeemia ajal on huvitavalt nähtavaks saanud ühiskonna kõige privilegeeritumate liikmete – kõrge sissetulekuga meeste – esmakordselt tajutud privileegikaotus ja raev selle üle. Kahjuks ei näi sellega kaasnevat empaatiat nende suhtes, kelle elus on diskrimineerimine tüütu taustamuusika.

Nii afekteeritud kommunikatsiooni, nagu kaasnes COVIDi tulekuga 2020. aasta veebruaris-märtsis, pole me varem haiguste puhul näinud. President avaldas ETV otse-eetris kaastunnet esimese COVIDi ohvri lähedastele (see oli ka Soomes ja ehk ka mujal nii). Millega seletada sellist afektiseisundit? Varasemalt haiguste kommunikatsiooniga seotud afektiseisundeid mõtestanud Kanada filosoof Brian Massumi on näidanud, kuidas hirmul, mida institutsioonid ja eriti meedia avalikkuses tagant tõukab, võib olla suurem mõju tegelikkusele, kui võimalik haigus ise. Ulrich Beck on väitnud, et haigustega seoses on riskiühiskonna tunnuseks haiguste kommunikatsioon, kus teadmine ja haigusele tähenduse andmine on see, millest sõltub haiguse mõju ühiskonnas, mitte niivõrd objektiivsetest suremuse või haigestumuse näitajatest.

Mida humanitaarile ütleb selline ühiskonna afektiseisund?

Hirmu analüüsid, millele viitad, on kirjutatud kaua enne pandeemiat. Massumi raamat ilmus 1993, kuid 2020. aasta aprillis kirjutatud pandeemiale pühendatud essees võtab ta hirmu allikatena sihikule meediatrollid, konspiratsiooniteooriad ja populistlikud poliitikud, nt Donald Trump, kes rõhutasid, et kartma ei pea mitte viirust, vaid tugevat keskvalitsust. Selle loogika kohaselt on ühiskonnas haavatavate kohustus ennast viiruse leviku korral vabaduse ja majanduse päästmise nimel ohverdada. Selliseid lauseid võis tõesti Ameerika poliitikute suust kuulda. Massumi sõnul ümbritseb meid kaks hirmu režiimi: üks agressiivne ja teine immuunsust igatsevalt kaitsepositsiooni võttev.

Ma loodan, et ta laiendab oma afektide analüüsi ka praeguse pandeemia valguses. Oleme üha enam sõltuvuses kergesti tarbitavatest afektidest, mis meid 24/7 pommitavad: meie viha sütitavad poliitikud, kuulsused või kaaskodanikud. Järelemõtlemiseks või faktikontrolliks pole aega, sest meid ootab uus nördimust tekitav teema, mis vajab kommenteerimist. Selles afektiorgias osalevad mõlemad poliitilise spektri otsad, kuigi üles kütvad teemad erinevad. Pandeemia ajastus oli suurepärane, sest me juba elasime hirmu ja muude afektide keskses maailmas.

Koroonaaeg avas kohe võimalused populistlikele poliitikutele. Heidutavad pöördumised, nagu oleks alanud sõda, iseloomustasid riike üldiselt. Ka Eestis läks kohe käiku sõja metafoor ja vastav sõnavara: eesliin, võitlus, nähtamatu vaenlane, vaenlase hävitamine, kontrolli alla saamine, hukkumine. See ilmselt oli ka valitsuskommunikatsiooni soovitus meediale, et rahvast mobiliseerida. Mobilisatsiooni käigus küsimusi ei esitata, vaid järgitakse käsku. Riikidevaheline suhtlus pandi tõsiselt proovile. Kuidas paistab humanitaarile, kas oleme sõjas?

Sõda on hea tuttav viis, millega rahvast mobiliseerida, olgu siis nälja, terrorismi või vähi vastu. Sõjametafooride probleem on tõesti selles, et eriolukorras, mis meil kevadel 2020 oli, kuulatakse käsku ja ei vaielda vastu. Viiruse hoomamatus surutakse tuttavasse metafoori ja poliitikud saavad näidata oma otsustavust. Muide, juba on uuritud ka sõjametafoori mõju COVID-19 pandeemia ajal ja selgub, et poliitilised vaated tekitavad metafooride suhtes immuunsuse, s.t et lõhestunud ühiskonnas, kus elatakse eri infoväljades, metafoorid enam üheselt ei tööta.

Kuidas on kriisijuhtimisel edenenud tehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtt? See algas termokaameratest. Nende kadumisest pole kunagi teatatud, nad lihtsalt kadusid. HOIA-mobiili rakendus kukkus läbi, haiged ei andnud ennast üles või mis täpsemalt oli põhjus, ei tea. Valmisolek jälitada haigeid ei tekitanud palju protesti. Oli ka lühike aeg, kui droonidelt, mis pea kohal kohal tiirlesid, jagati käske minna laiali. Tehnoloogiliste lahenduste vastu Eestis üldiselt ei olda – need lähevad käiku ja kaovad, aga neid peetakse alati progressiivseks. QR-koodid vaktsineerituse tõestamiseks on ainus tööle hakanud meede ja enamasti hästi vastu võetud. Järelevalvet, kui see on kõrgtehnoloogiline, üldiselt aktsepteeritakse ja usutakse, et see lisab turvalisust. Mida arvad tehnoloogilistest meetmetest filosoofilises plaanis?

Eestlased on tehnika usku ja meie e-tiigri enesekuvand pole tekitanud kriitilist diskussiooni privaatsusriive ja muude tehnoloogia kasutusega kaasnevate tulemite üle. Inimesed on olnud nõus mugavuse ja isegi meelelahutuse nimel privaatsusest loobuma. Nii et mind tegelikult üllatas, et meil tehnoloogiapõhine kontroll efektiivsemalt ei toiminud.

Kontrollimeetmete tõhustamise saab siduda järelevalveühiskonna arenguga. QR-koodiga vaktsineerimistõendi kontrollimist on Eestis volitatud tegema politsei, seega eeldatakse, et reeglitest on kõrvalehiilijaid. Ühismeedias jagatakse infot kohtadest, kus tõendit ei kontrollita, ja sedagi, kus täidetakse ilusti kõiki reegleid. Klassikaliselt on selle teema lahti kirjutanud Michel Foucault oma panoptikumi kontseptsiooniga, suur vend jälgib meid kõikjal ja me aktsepteerime ning ka toetame seda reeglite eirajate korralekutsumisega. See ongi kurikuulus sotsiaalne kontroll, mille peaminister Jüri Ratas 2020. aasta kevadel ka meie igapäevasesse keelekasutusse tõi: hakatakse üksteist jälgima, et kõik täidaksid sätestatud reegleid nende kohta küsimusi esitamata. Mida tähendab järelevalve, nt politsei volituste laiendamine, nt koroonapassi küsimine toitlustusasutustes?

Kuna mul on pandeemia ajal olnud võimalus liikuda ka teistes riikides, siis on mulle silma torganud see, kui rahulikult Eestis reeglitesse suhtutakse. Kaubamajas kõlab valjuhääldist teade, et maski kandmine on kohustuslik, kuid rahumeeli jalutatakse maskita ringi ja keegi ei ütle midagi. Heal juhul saab turvamehelt maski. Pole ka kuulda olnud karistustest reeglite eirajate suhtes, mida kriisiolukorra puhul saaks rakendada. Ei ole ju politsei teadaolevalt kedagi näotuvastuse põhjal avastatud maskituse pärast trahvinud.

Kontroll on pöördvõrdelises seoses usaldusega. Koroonakriis ja usaldus?

Nõus. Koroonakriis saabus meile eriti hea ajastusega, s.t ajal, kus väga paljud riigid on sügavalt lõhestunud ja kadunud on ühiskonna meie-tunne. Juba mõnda aega on suuremad perekondlikud kogunemised paras miiniväli, kus paljusid teemasid ei arutata, sest need tooksid kaasa vaidlused ja uste prõmmimise. Ajal, kui me olime nõus koos kartulikoori sööma, oleks meie usaldus kaaskodanike vastu ja soov ennast nende nimel ebamugavasse olukorda panna olnud ehk teistsugune. Usalduskriis on minu meelest kõige murettekitavam pandeemia tagajärg.

Kas oleks aeg reflekteerida, kuidas me ühiskonnana käitusime kevadel 2020 ja ka hiljem? Kas me vajame tagantjärele debatti meetmete proportsionaalsuse üle? Poliitikud ja tervishoiuametnikud ise seda kindlasti tegema ei hakka, oma näo säilitamine on tähtis. Kas siin on koht humanitaaride, õigusfilosoofide, sotsiaalteadlaste avalikule sõnavõtule?

Mulle näib, et peame selle debati pidamisega veel natuke ootama. Praegu on näha, kuidas me oleme koroonakriisis karastunud või siis tuimenenud. Nakkusnäitajad suurenevad, aga mitte ärevus. Me oleme kriisiga harjunud. Me ei tea, mis oleks olnud teisiti, kui maailmas poleks piiranguid kehtestatud. Nende radikaalsus võimaldas aga valitsustel näidata, et nad teadmatuse olukorras olid teinud midagi jõulist. Piirangute mõju paljude inimeste sissetulekule, vaimsele tervisele, tervetele majandusvaldkondadele, ei saa me samuti veel hinnata, sest kriis pole läbi ja laenuraha pole veel vaja tagasi maksta. Kui kriisi alguses lootsid paljud, et see paneb ümber hindama oma käitumist individualistlikus tarbimisühiskonnas, siis praegu me näeme, et seda meeleparandust pole küll järgnenud.

Teadlased on andnud soovitusi lähtuvalt teadaolevast ja kinnitatud teadmisest. Nii õpetas 2020. kevadel näiteks teaduse usku keemik Marek Strandberg TV-saates inimesi poest ostetud pakendeid desinfitseerivate vahenditega pesema, sest valitses teaduslik teadmine, et koroonaviirus levib pindadelt. Teaduslik teadmine on olemuselt ümberlükatav, see eristabki seda ebateadusest. Kas sellist teadusliku mõtte arengut koroonakriisi ajal oleks hea juba tagantjärele uurida? Mida teadus pidas faktiks ja kuidas riigid käitusid? Mida saaks humanitaar sellesse eneserefleksiooni lisada?

Nagu ma juba enne ka ütlesin, tuli koroonakriisi ajal selgelt välja, kuidas teaduse ja meedia loogika erinevad. See teadmine, et viirus ei levi pindade, vaid aerosoolide kaudu, tekkis ju aegamisi. Teaduslik teadmine on teadlik teadmise muutlikkusest ja seega esitavad teadlased oma teadmist mööndustega. Soovitakse hoida täpsust ja näidatakse võimalikku kriitikat. Ebateadust sellised kõhklused ei kammitse ning räägitakse kindlas kõneviisis. Ebakindlas olukorras tahame ju, et meile lõpuks selgelt öeldaks, kuidas asjad on. Maailma ebakindlus ja teadmatus on eriti hirmutavad. Sellest empaatilisest arusaamast oli kriisikommunikatsioonis puudu ja humanitaarid saavadki panustada teadus- ja kriisikommunikatsiooni mõtestamisega. Teiseks, humanitaaridel on rikkalikud teadmised varasemate biopoliitiliste kriiside, nende lahenduste ja nende baasilt tekkinud narratiivide kohta. Kui me oskame midagi ette kujutada, siis mõtleme ka põhjustele ja tagajärgedele. Statistika ei too välja inimeste vastuolulisust, mis on aga kriisikäitumise mõistmisel ülivajalik.

Praegu on ainult Norra (Eesti meedia andmetel) väitnud, et on koroonaviiruse oma riigis normaliseerinud. Norra on hakanud COVID-19 suhtuma nagu viirusesse, mis on tulnud, et jääda ja mis jääb meid eri mutatsioonides külastama nagu gripp.

Paljud maad lõdvendavad piiranguid, nt Taani, Rootsi. Mida tähendab ühe haiguse normaliseerimine filosoofilises plaanis?

Koroonakriis ise on normaliseerunud: välja minnes mask taskusse, koroona­pass telefonis käepärast. Me oleme ka normaliseerinud nakatumised ja isegi surmad (vähemalt need, kellel on olnud õnn ise maitsekaotusest või lähedase surmast pääseda). Ehk siis see normaliseerumine pole eriolukorra normaliseerumine, vaid käitumise modifitseerumine, mis võimaldab meil koos riskidega edasi elada samamoodi, nagu oleme elanud muude riskidega, nt autoga sõitmine või alkoholi tarbimine.

Koroonaajastu jääb kindlasti meelde kui aeg, mil eetika ja vastutuse tähenduse üle on palju mõeldud ja arutletud. Keda ravida, kuhu suunata ravi ressursid. Näiteks plaanilise ravi katkestused haiglas seoses koroonapatsientide raviga, triaaž – eelvalik, keda haiglasse üldse ravile võtta. Viiruse edasikandmise teema on seotud vastutusega – mis noorele ja tervele ohutu, on nõrgenenud immuunsüsteemiga inimesele ohtlik.

Selles kriisis on olnud väga hariv vaadata, kui individualistlikud me oleme ja kui vähe on isegi meie suhteliselt homogeenses ühiskonnas jagatud kogukonna ja osaduse tunnet.

Artikkel ilmus algselt 29.10.2021 Sirbis.