Leelo Tungal: ohutunne on pead tõstnud väga paljude inimeste südames

„Praegu on kannatuste aeg: pandeemia on meid teinud närviliseks ja ebakindlaks, nüüd lisandub veel mure barbaarse sõja kestmise pärast,” sõnab armastatud kirjanik.

Sellal kui sõja alguse õudus inimeste hingedes vasardas ja suud tummaks tegi, kogus ühena esimestest end luuletaja Leelo Tungal. Tema sotsiaalmeedias avaldatud ja palju jagatud luuletus püüdis sõnadesse ühised tunded, hirmud – ja lootuse. Juunikuus 75-aastaseks saav kirjanik on parasjagu tõlkimise ja emakeelepäeva esinemistega nii hõivatud, et leiab lehejutuks aega üksnes une arvelt ja kirja teel.
Laenan esimese küsimuse ümbersõnastuse korras filosoof Theodor Adornolt: kuidas on pärast Ukraina sõda veel võimalik luuletusi kirjutada?
Jah, see (meie jaoks) ootamatult alanud sõda tekitas esialgu ühekorraga nii hirmu kui ka tahtmist ennast sellest ebainimlikust maailmast lahus hoida, enesesse sulguda. Sõjauudised tundusid lausa uskumatuna ning ründaja põhjendused absurdsete ja rumalalt läbipaistvatena: miks on vaja kihutada tankide ja teiste sõjamasinatega võõrale maale, eesmärgiks RAHUkaitseoperatsioonid?! Okupantide häbematus võttis esimesel hetkel tummaks kogu maailma.