Eks see Toompeal käimine olnud siiani üks Mahtra sõda. Esimese asjana lõi alati ninna vänge sokihais. Kole kisa, nurgas maadeldi, laual oli pooleldi söödud räim tomatis. Viimati, mäletan hästi, tundsin juba uksel hirmsat kõrbelehka. Jumal, pann pliidil põles suure leegiga! Koalitsioon oli hakanud vorsti praadima, aga kukkunud siis arutama, kuidas kaitsta traditsioonilist perekonda, ja panni sootuks unustanud, nii et see lõõmas juba mitu tundi. Vorstist polnud rohkem järel kui näpuotsatäis musta puru. Viskasin kähku pliidile ämbritäie vett, sain tulekahju kustutatud. Aga poisid ei märganud ikka midagi, üks näitas teistele telefonist homoteerulli pilti ning ülejäänud vahtisid, suud ammuli, ja näppisid nina.

Võite ette kujutada, milline vapustus oli mulle, kui ma paar päeva tagasi järjekordselt Toompeale jõudsin, et uuele valitsusele pilku heita.

Kõigepealt: vaikus. Ainult kuskil tagumises toas mängis keegi õrnalt klaverit. Kui kaunis see oli!

Siis: lõhnad! Ütlen ausalt, parfüümide pilv lõi mul algul pea segi. Aga tundsin ka kaneeli lõhna, keegi oli midagi küpsetanud!

Ja lõpuks: puhtus ja kord! Laual valge heegeldatud linik, sellel vaagnake apelsinide ja õuntega. Lilled. Kadunud olid tühjad õllepudelid, krõpsupakid ja näritud pitsalõigud. Seisin ega uskunud oma silmi.

Aga juba hõljus minu poole mitu imekaunist prouat.

„Oo, härra Orav!” hüüdsid nad. „Milline rõõm teid näha! Istuge ometi! Kas soovite värskeid saiakesi? Piimaga kohvi? Äkki tohib teile valada ka piisakese likööri?”

Selline tunne oli, nagu oleks taevas avanenud ja kõik inglid valla lasknud. Ah, mis siin rääkida! Juba veidi aja pärast istusin daamidega diivanil ja näitasin neile oma matusepilte.

Veidi aja pärast istusin juba daamidega diivanil ja näitasin neile oma matusepilte.

„Oo, härra Orav! Kui noor te nendel fotodel välja näete!” kudrutasid prouad. „Ei ütleks sugugi, et te olete surnud!”

„Teie ainult meelitate mind, mu daamid!” vastasin mina. „Lohutate kadunukest, sest teil on kuldne süda. Lubage, ma suudlen tänutäheks teie käekesi!”

Oh kui hunnitult me aega veetsime! Ja millist häbi ma tundsin, et olin torganud portfelli kasevitsa, nagu alati valitsusele külla minnes. Järgmine kord toon kindlasti hoopis kimbu roose, tordi ja pudeli konjakit.

„Oo, härra Orav,” kõnelesid haldjad. „Teie peate hakkama meil iga päev külas käima! Muidu me pahandame, tõesõna!”

„Miski ei rõõmusta mu vana südant rohkem kui teie nägemine, mu kaunitarid!” ütlesin mina. „Aga tulge ka teie vahel mind vaatama, ma näitan teile oma hauda.”

„Meelsasti!” hüüdsid nemad. „Aga ega te ometi veel minema hakka? Jääge ometi lõunale, meil on tallepraadi ja lumepallisuppi!”

„Kahjuks pean siiski lahkuma,” laiutasin käsi. „Asjatoimetused! Aga juba homme näeme jälle! Kardan, et tüütan teid viimaks päris ära, olen ju kõigest igav vanamees...”

„Oo, härra Orav! Ärge rääkige nii!” hüüdsid daamid. „Iialgi! Iialgi ei tüdine me teie imelisest seltskonnast!”

Ja siis ma läksin. Kadriorgu. Juba mitu aastat on mul kombeks seal ühe lahke proua juures lõunal käia ja nautida väikest rahusadamat keset maailma tormi-iile.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid