Olin nelja-aastane, kui suri minu vanaisa. Olin siis just nädalaks vanavanemate juures. Mäletan sellest ajast lühikesi seiku. Seda, kuidas inimesed ringi toimetasid, kuidas kiirabi tuli ja kuidas mul paluti elutoas olla. Kõndisin ringe ümber elutoalaua ja järgnenut eriti ei mäletagi. Mind matusele kaasa ei võetud. Ei teagi, kas arvati, et seda pole lapsele vaja, või oli nii lihtsalt mugavam. Mõni aeg hiljem, kui jälle vanaemal külas olin, tekkis plaan sõita surnuaiale hauda korrastama. Enne uksest väljumist küsisin vanaemalt: „Kas me talle sinna alla süüa ka viime?”

Kuidas käsitleda surma lastega vesteldes? Kuidas sellest täiskasvanutena omavahel rääkida? Kuidas suhelda inimesega, kellel on lein?