Seda rahvast pole võimalik võita. Delfi Meedia ajakirjanike kõige karmimad ja helgemad sõjatsooni mälestused

Ukrainas käinud ajakirjanikud räägivad mälupiltidest, mis on neid kõige teravamalt saatma jäänud.

Krister Paris, Eesti Päevalehe erikorrespondent

Riik toimis pärast esimest ehmatust nagu kellavärk. Rongid sõitsid, tõsi, mõnikord pikemaid marsruute pidi. Vahepeal ei antud kupees linu, quelle horreur. Hullem oli eri oblastite eri piirangutega: et õlut osta, pidi planeerima ja uurima. Aga üldiselt restoranid töötasid ja elu kees – seda juba aprillis. Ning peagi hakkasid ka venelased Põhja-Ukrainas taganema, nii et meeleolu oli päris hea.

Ilmselt oli minu jaoks ikkagi põnevaim, kui võtsime ette mitmepäevase sõidu, et tuua Sjevjerodonetskist ära bussitäis põgenikke. Tee läks otse läbi seda tangidena pitsitavate Vene positsioonide. Ja kui ikka mõistad, et iga kuue sekundi tagant lendab kuskile sinust mitte väga kaugele mürsk sisse ning ümberringi on jäljed sellest, mida see mürsk teha suudab, võtab ikka tagantjärele mõeldes suu kuivaks küll.