RAAMATUBLOGI: Mõte mulla alla mattumisest oli tema jaoks liig... Järjekordne kaamoskrimka Islandilt

Ragnar Jonasson, „Saar“, tõlkinud Piret Lemetti, Eesti Raamat, 244 lk.

Kui krimikirjanduses miski või keski võidukäiku teeb, on see Island. Mõrvalugusid on ju hea suunata kummalisele, hämarale ja tundmatule saarele, kus juba õhustik eeldab, et midagi juhtub. Tõsiasi, et Islandis saadetakse inimesi vägivaldselt teise ilma tegelikult harva, ei tähenda lugejale ju midagi.

Ragnar Jonassoni loodud kriminaalpolitsei inspektor Hulda Hermannsdottir ületab depressiivsuselt kõik tema Põhjamaade kolleegid – tütar tegi enesetapu, abikaasa suri, ema on samuti lahkunud ja nüüd selgub, et ka isa, sõjaväebaasis aega teeninud ameeriklane...

„Ta tundis end maailmas nii üksiku ja üksildasena. Kõik olid ta ümber surnud: Jon ja Dimma, ema, isegi isa Ameerikas. Ühel hetkel pannakse temagi külma hauda puhkama. Muidugi, tema ise on selle hetke saabumiseks juba surnud, kuid mõte mulla alla mattumisest oli tema jaoks liig. Teda tabas äkiline lämbumistunne ning ta pööras pilgu ema haualt kõrvale ja tõmbas sügavalt hinge.“

Sellise letaalse lõiguga lõpeb raamat...

Aga enne lõppu on lugu. Hulda saadetakse maailmast ära lõigatud Elliðaey saarele uurima kahtlast surmajuhtumit. Kvartett lapsepõlvesõpru läheb inimtühja paika meenutama möödunut ja, nagu hiljem selgub, mälestama kümme aastat tagasi lahkunud kaaslast. Naaseb vaid trio. Üks nelikust on õnnetult hukkunud. Või mitte nii õnnetult, pigem kellegi kaasabil?

Niisiis järjekordne suletud ruumi mõistatus, kus keegi kolmikust on mõrvar ja painajatega koos elav Hulda peab selle välja selgitama.

„Saart“ võiks lugeda helgel suveõhtul, kaaslaseks klaas head veini ja ehk veel keegi, kelle kõrval end turvaliselt tunda. Siis ei ole lugu ehk nii kaamoslik.