RAAMATUBLOGI: Pimedusevilksatus... Kui minevik kohtub olevikuga

Stacy Willingham, „Vilksatus pimeduses“, tõlkinud Kertu Niilus, Pegasus, 384 lk.

Niinimetatud psühhothrillerite puhul – kuigi „Vilksatus pimeduses“ kaldub samavõrd ka krimka poole – on välja kujunemas stambid. Ehk siis autor võtab teada-tuntud süžee, aga menetleb seda omal moel. Aga nii on üsna kõikide põnevuskirjanduse žanritega, sest luua midagi täiesti uut on antud üksikutele ning nemadki saavad seda teha korra kaks, edasi läheb kordamiseks. Agatha Christiegi kohta on öeldud, et ta kirjutas ühte ja sama romaani 80 korda, andes loole erinevaid versioone ja tegelasi.

Niisiis „Vilksatus pimeduses“... Kaks kümnendit tagasi kadus Ameerika väikelinnast kuus teismelist tüdrukut. Cholet oli 12-aastane, kui vahistati ta sarimõrvarist isa ja saadeti igaveseks ajaks trellide taha. Just sellise taagaga tuleb Cholet’l ja tema vennal elada.

Nüüd on nüüd... Cholet’st on saanud erapsühholoog, tal on oma praksis, ta aitab eluga kinni jooksnuid ja valmistub abielluma unelmate mehega. Ent, nagu ikka neis romaanides, jõuab minevik tänasesse ning taas kaob üks tüdruk, siis teinegi, kel on Cholet’ga seos.

Tuleb tunnistada, et see pimedusevilksatus on täiesti tõhus lugemine, kuigi süžees pole midagi uut. Lugu liigub olevikus ja minevikus, meenutustes ja reaalsuses ning kõik (mees)tegelased tunduvad kahtlased. Samas on autor käitunud igati krimireeglite kohaselt ning sarimõrvariks osutub üks raamatu peamistest persoonidest. Kogenud lugeja aimab selle peagi ära, aga mitte raudkindlalt, mistap põnevus säilib lõpuni. Ei saa öelda, et „Vilksatus pimeduses“ oleks põhjapanev romaan, kuid kindlasti kõvasti üle keskmise ja väärib igati kättevõtmist.