RAAMATUBLOGI: Aru ja arutuse piirjoon on küsitav ehk kuidas hullumajas ellu jääda
L. J. Ross, „Hullus“, tõlkinud Lii Tõnismann, Pegasus, 276 lk.
Kui mingeid raamatuid saab tituleerida psühhothrilleriteks, siis kahtlemata L. J. Rossi omi, sest neis tegutseb psühholoog ja kriminaalprofileerija Alexander Gregory, kes seekord satub omal soovil psühhiaatriakliinikusse, kui ametlikult ja sündsalt väljenduda. Ehk siis psühhot on piisavalt, ent kust läheb piir hulluse ja normaalsuse vahel? Raamatu moto igatahes ütleb: „Aru ja arutuse piirjoon on küsitav.“.
Alustuseks luuakse õhkkond, mis jääb küll taustaks, ent piisavalt lähendale, et igal hetkel esiplaanile tõusta. USA maffiaperekond, võikalt vägivaldne, kuid kohe-kohe hävimas, sest pere donna, pealiku abikaasa Lorena, on valmis tulema kohtusse tunnistajaks. Ainult et viimasel hetkel võtavad sündmuse äraarvamatu pöörde. Rena on omadega vaimselt läbi – joovastavad joogid, tabletid... – mistap saadetakse ta maalilise metsa keskel asuvasse haiglasse ravile. Ent kas saadetakse? Ja kuidas ta sealt välja saada, et tagada talle elu ja abikaasale häving?
Ameeriklastel, nagu selgub, on abi alati varnast võtta – britt Gregory juhtub olema FBI-le profileerimise loenguid pidamas ning talle tehakse pakkumine, minna kliinikusse, leida Lorana ja ta välja tuua. Ainult et too salapärane Buchanani kliinik olla nagu vanaaegne võlvidega varakamber: „Inimene läheb sisse, aga seda ei tea keegi, kas ta tuleb sealt välja omal jalal või laibakotis.“ Gregory tahaks keelduda, kuid nõustub, sest teda rõhub minevikutaak ja pakutud ristiretk võiks tuua lunastuse.
Asi läheb mõistagi põnevaks: psühhiaater patsiendina haiglas, üritades mängida oma rolli ja sulanduda massi, mis ei paistagi nii tavapärasest kõrvalekalduv, kui võiks eeldada. Ning loomulikult tekivad otsustaval hetkel ootamatud probleemid, kallutades mängu loodetud stsenaariumist kõrvale. Eluga pääsemiseks tuleb Gregoryl meedikutele selgeks teha, et ta pole hull, kuigi paberite järgi on ning kogu tema jutt tundub olevalt paranoiline. Lisaks pole selge, kes millises meeskonnas mängib ehk kes on omad, kes maffia omad.
Igati korralik, tempokas ja põnevalt hargnev thriller, millel on ootamatu lõpplahendus ning väärib igati lugemist. Maailma „Hullus“ ei valluta, aga ühe suvise päeva täidab see igati väärikalt ja sisukalt.
