RAAMATUBLOGI: Üksildane politseinik kesk tühermaad...
Garry Disher, „Bitter Washi tee“, tõlkinud Martin Kirotar, Ühinenud Ajakirjad, 328 lk.
Ilmselt igaüks, kes on lugenud Garry Disheri – ilmselt planeedi, aga kindlasti Austraalia parima tühermaa noir“ autori – esimest eestikeelset teost „Lohutus“, haarab kahtlemata pihku ka „Bitter Washi tee“. Ega pea kahetsema, sest see on sama hea kui eelmine, kui mitte parem.
Tõsi, siin on pisut segadust, sest „Lohutus“ on sarja kolmas raamat ja „Bitter Washi tee“ esimene, kuid õigupoolest pole hullu, pigem isegi hea, kui lugeja tutvub esmalt Tivertoni konstaabli Paul Hirschhauseni ehk lihtsalt Hirschiga tema töökeskkonnas, kuhu ta on sisse elanud ja alles seejärel saab teada, kuidas too ääretult sümpaatne politseinik sinna kolkasse sattus.
Olgu öeldude, et Tiverton on meie mõistes ehtne karup**se, kuid sedavõrd laiaulatuslik, et kui Hirsch paikneks Tallinnas, oleks tema hallatava territooriumi üks ots Riias ja teine Peterburis. Ainult et elanikke on säärase ruumi kohta umbes üks väikelinnatäis. Ehk siis ehe Austraalia.
- - -
Esmalt möödus ta poest, mis seisis politseijaoskonna kõrval ja põhikooli vastas. Mänguväljak oli tühi ja vaikne, lastel oli vaheaeg. Edasi tuli paar vana kivimaja, instituut oma pleekinud kahuri ja mälestusmärgiga maailmasõdades hukkunutele, veel maju, kaks kirikut, põllundustoodete edasimüügi koht, teeviit, mis juhatas kõrvaltänavale viljakaupleja juurde ... ja see oligi Tiverton. Ei mingit panka, apteeki, kliinikut, advokaadibürood, hambaarstikabinetti, raamatupidajakontorit ega keskkooli.
- - -
Hirsch ei läinud Tivertoni, vaid saadeti. Adelaide“ist. Sest, kuidas nüüd öelda... Ta ei otsustanud teha õiget asja, vaid keeldus tegemast valet. Politseikaaslased Adenaide“is olid üdini korrumpeerunud ja Hirsch nendega kaasa ei läinud ning sattus vilepuhuja rolli. Vilepuhuja staatus saadab teda ka Tivertonis, sest mundrikandjate ühtekuuluvus on ju mitte pelgalt teada, vaid legendaarne – jah, meie kolleegid on kurjategijad, kuid sellegipoolest omad, ja see on peamine.
Tundub, et Hirsch talub paariaks olemist paremini kui lugeja. Ta ei pööra tähelepanu ei kõõrdipilkudele ega sellelegi, kui leiab postkastist kuuli, mis oleks justkui mõeldud temale ning vastaste (ent samas kolleegide) üritusele teda kurjategijaks lavastada, vastab ta kaitsekäiguga, pääsemaks puhtalt.
Paraku pole tühermaalinnake mõrvadest prii. Hirsch peab leidma, kes tappis kohaliku neiu ning see kannab ta korruptsiooni ja intriigide rajale, mida ääristavad keerulised suhted, rassism, truudusetus, naistevihkamine ja veelgi hullemat. Ent Disher ei anna alla ega alanda tempot, vaid läheb kaasa kõigi pööretega, olgu need nii ohtlikud kui tahes.
Lõpeks saab Hirschist üksildane politseinik keset tühermaad ja selle elanikke, keda ta kaitseb vaatamata sellele, et nood on kohati naiivsed, aga alati sitked ja jonnakad. Ta jääb sinna, Tivertoni, ja lööb korra majja.
- - -
„Nad lavastasid mu süüdi. Ähvardasid mu vanemaid. Nad ähvardasid mu ema ja isa, kuradi vääritud argpüksid.“
„Teistele politseinikele sitta kaela ei tooda!“
„Kui mitte mina, siis kes veel? Laseme mõrvaritel, vägistajatel ja rassistidel politseis puhtalt pääseda?“
- - -
Lõpetuseks: kõik Hirschi raamatud ja ka muu Garry Disheri looming on siinmail igati teretulnud.
