Rohelised: rohepesu ei ole rohepööre! Ilusa rohelise sildi taha on end sättinud igasugused kurjamid
(36)Kui Jüri Liiv on oma positsioonis otsustanud siduda kokku rohepöörde, rohepöörasuse ja rohepesu, siis tähendab see sisult sama kui võrrelda armastust laste vastu pedofiiliaga.
Keemiadoktori ja Tartu Ülikooli säästliku tehnoloogia endise teaduri Jüri Liivi “Suur rohepesu käsiraamat“ on sattunud mitmete kliimateemadega kursis olevate inimeste arutelupunktiks. Raamat pole ei rohepesust ega käsiraamat, veel vähem sobiks ta õpikuks. Seal on palju ja parajalt segast koos - fakte, hinnanguid, valeväiteid ja vigaseid järeldusi.
Üksjagu leiab sealt ka autori isiklikke hoiakuid: nn parimates aastates valge mehe frustratsiooni maailma suhtes ning valiku fakte, mis neid hoiakuid toetab või vähemalt millega neid püütakse toetada. Leiab aga ka valeväiteid, seega ettevaatust lugemisel.
Kui ühes lauses saab kokku kriitika Greta Thunbergi, rohepöörasuse, rohepesu, roheleppe ja loodusteaduslike teadmiste osas, jääb sinna kokkuvõttes vähe ruumi teaduse propageerimisele ja sellest saab taas üks järjekordne võitlus narratiivi pärast.
Samas ei ole kliimamuutused usu küsimus. Seda leevendavad asjaolud - iseasi, kas piisavad -, mis võivad jällegi olla usu küsimuseks. Me lihtsalt ei tea kogu “looduse“ aparatuuri vastupanuvõime üksikasju.
Roheline on popp. See on mainstream, kõik tahavad olla rohelised, aga vähesed on. Veel vähemad saavad aru, mida see tegelikkuses ka tähendab. Seetõttu pole ka põhjust imestada, et palju rumalusi tehakse teadmatusest, palju aga sellest, et nii saab.
